Kõigepealt pean ära klaarima pisikese vahejuhtumi, mille ajakirjanikud on ülemäära suureks puhunud. Jutt käib muidugi sellest nn. vandalismiaktist.

Tõelise ratsaniku hasart

Tegelikult oli asi lihtne. Ühel hilisel õhtul juhtus teie praegune tunnustatud meisterratsanik Gunnar Klettenberg lossimägedesse jalutama. Ju tuli tema kah minu uhket suksut imetlema.

Ja ehkki tal on praegu õnnetul kombel mõni luu puruks ja seetõttu pole ratsutamine kuigi kerge, ei võta see tõeliselt ratsamehelt huvi hobuste vastu. Tean seda omast käest. Kes jõuab kokku lugeda neid kordi, kui ma ise Helsingis marssal Mannerheimi lahkust ära olen kasutanud...

Nii ta siis käis ümber minu, imetles mind ja suksut nii eest kui tagant ning ühel hetkel ei pidanud kiusatusele vastu ja proovis krapsti! hobuse selga hüpata. See käis murdosa sekundite vältel. Paraku ei lubanud murtud jalg mehel korralikku hüpet teha ning minu viimasel hetkel ulatatud abistavast käest hoolimata pudenes too pühale isamaa pinnale tagasi.

Vot sealt tulidki need lõhutud ratsmed, millest lehtedes nii palju juttu oli (Pihlaku-poiss käib mulle aeg-ajalt õhtuti eelmise päeva lehti ette lugemas).

Olen kuulnud ka mõnda pahatahtlikku inimest sosistamas, nagu oleksin ma hoopis Kletten-bergiga rüselema hakanud ja teda meelega maha tõuganud. No see on ikka täielik väljamõeldis. Meie, hobusemehed, hoiame ühte nagu saba ja sarved!

Mina olen lahke mees ega keela sugugi asjatundlikel inimestel oma suksu seljas istumist proovida. Ja lapsi võtan ma hea meelega alailma sõidule.

Ketšup ja majonees

Mis puutub aga sellesse möksi, mis mul rõivaste peal oli ja mida samuti vandaalide tööks peetakse, siis ka siin on lahendus hoopis lihtsam. Ma olen ju tsiviliseeritud ilmast nii kaua eemal olnud. Viimati elusast peast sõin vangilaagris tiblade lobi. Mõni ime siis, et ma kujuna ümber sündinuna proovida tahan, kuidas maitseb vaba Eesti toit.

Lasin Pihlaku-poisil midagi linna pealt hankida ja ta tõi sellise saia- ja kotletipätsi, mida hamburgeriks kutsutakse. Aga ega minu ajal ju selliseid imesööke olnud, lödistasin end muidugi tomatipastat ja ma-joneesi täis. See nüüd mõni mõis — küll vihm puhtaks peseb!

Kui mõni nüüd imestab, mis ajast kujud üldse söövad, siis eks ta õige ole, ega me tegelikult söögi. Ega rooja kah seetõttu (nii et see Peldikumäe-jutt jätab mind täitsa külmaks). Vaid veidi kõnnime ringi, kui keegi nägema ei juhtu...

Naisemüük on häbiasi!

Ühest asjast tahtsin ma seekord veel rääkida.

Käisin siin ühel öösel veidi linna peal kondamas, noh siis, kui kõik magasid ja keegi ei pannud tähele, et ma korra obese seljast läinud olin. Vana Köler ronis ka oma samba otsast alla ja tegi mulle linnas väikse treti.

Pean ütlema, et Viljandi on ikka ilus linn küll. Köler rääkis ka, kui palju siin Vene ajaga võrreldes muutunud on ja korda on tehtud, ja see on ainult tore. Kui poleks vaid ühte tilka tõrva meepotis.

Selle uue ja uhke raamatukogu maja vastas pargis on üks inetu poeloks (Köler ütles, et Vene ajal näidati seal filme). Küll te teate seda isegi. Vat see maja risustab küll meie armsa linna pilti, vähemalt sellisel kujul.

Tahtsin juba lõpetama hakata, aga kuulsin just veel ühest Viljandiga seotud kentsakast juhtumist. Nimelt olla üks siinne ärimees oma Vilma-nimelise naise kümne miljoniga mingile Tallinna mehele Kalevile müünud. No see on küll ennekuulmatu häbilugu! Kes siis naistega kaupleb? Ma ei müüks isegi oma hobust kellelegi, ei Sulevile, Kalevile ega Olevile! Aga näed, üks ärimees müüb naise maha ja silm ka ei pil-gu.

Nii, saigi mulle selleks korraks eraldatud leheruum täis kirjutatud. Iseenesest võiks ju veelgi kirjutada, aga siis läheks pilt jube väikeseks. Aga olgu, eks järgmises numbris kohtume taas. Ja kui te mind vaatama tulete, ärge väga hilja peale jääge. Ma võin olla linnas patseerimas.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5