| |
|
 |
Hendrik Agur tunnistab, et lendamine on ohtlik ala. «Väga kerge on libastuda ja ennast lõdvaks lasta.»
Foto: Kaarel Kala |
|
Hendrik Agur: maised mõtted jäävad lennates maha
(21)
10.07.2004 00:01
Martti Kass, suvereporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Kui õues on kuulda lennukimüra, jooksevad lapsed ikka toast või puude varjust välja. Nad seisavad, nina taeva poole, ja lehvitavad lootuses, et lendurionud neid näevad.
Mäletan eredalt rõõmu, mida poisikesena tundsin, kui kord üks lendur madalalt üle lennates mulle vastu lehvitas. Kuidagi kauge ja kättesaamatu tundus ta! Justkui polekski ta inimene. Viljandlased on endale aru andmata kindlasti tihtipeale töö katkestanud ning pööranud pilgu taevasse, kus oma valgel väikelennukil tiirutab Eesti Harrastuspilootide Liidu esimees ja kunagine ansambli Meidion basskitarrist Hendrik Agur. «Lendamine on mulle suur nauding. Kui rattad maast lahti saan, on tõeline vabanemise tunne. Maised mõtted jäävadki otseses mõttes maha,» kirjeldab mees, kelle lasteaia lõputunnistusele on kirjutatud hoopis: «Hendrik tahab edaspidi hästi õppida, et saada lavastajaks.» Võin öelda, et olen Hendrikut tundnud kogu oma elu. Kui mina sündisin, lõpetas tema küll juba keskkooli. Mäletan teda väga lähedase peretuttavana juba päris pisikesena kui eelkõige äärmiselt sõbralikku inimest. Praegu juhib Hendrik reklaamifirmat ning elab Tallinna lähedal. Oma lapsepõlve mäletab ta kui tohutult huvitavat eluetappi. «Karksi-Nuia maakodu roheline muru, tuhmpunane plastmootorpaat, mille isa mulle neljandaks sünnipäevaks kinkis ning millel olid kandiline patarei ja mikromootor ja mis uppus esimesel katsetusel Viljandi järve,» meenutab Hendrik eredamaid fragmente oma varasest lapsepõlvest. Tema ema Ingrid Agur oli kogu oma elu Ugala teatri kunstnik ning isa Jaak Agur Viljandi haigla arst. Kuueaastaselt unistas Hendrik lavastajaks saamisest, sest tema onu Rein Agur oli kauaaegne Eesti Riikliku Nukuteatri lavastaja ja näitejuht ning poisikesele suur eeskuju ja autoriteet. «Ema töö juurest meenuvad kondiliimimis- ja dekoratsiooniruum, suur saladuslik kontrabass garderoobis ning kägisev pöördtrepp, kus ei tohtinud proovide ajal kõndida, sest muidu oleksid tolleaegsed lavastajad Aleks Sats ja Heino Torga hirmsasti vihastanud,» räägib Hendrik ja lisab, et vaatas tol ajal valgusloožist või helitehniku puldist ära absoluutselt kõik etendused. Isa töö juurest on talle mällu sööbinud arstide toa valge klaaskapp ja ihaldusväärne vana suur roheline kirjutusmasin. Lisaks lavastajaametile unistas Hendrik lapsena veel näiteks täheuurijaks ja kirikuõpetajaks saamisest. «Tollane Moskva ülikooli tudeng, praegune Riigikogu spiiker Ene Ergma oli mu ema sõbranna ning tema sütitav ja elurõõmus esitus tähtedest jättis kustumatu mulje,» ütleb Hendrik. «Ehkki nad kohtusid harva, olin alati emaga kaasas ja kuulasin kõrv kikkis tädi Ene elurõõmsat ja tarka juttu.» Huvi kirikuõpetaja ameti vastu tekitas sugulane, praegune peapiiskop Jaan Kiivit. Ugala vana pianiino Ugala vanast teatrimajast sai Hendrik ka muusikapisiku. «Ema töö juures klimberdasin fuajees alati ühte Wanemuise vana ja häälest ära pianiinot. Keegi ei õpetanud, kedagi ei huvitanud, enesel aga oli tohutu huvi suvalisi omatehtud akorde plõnnida ning mehaaniliselt mustade ja valgete klahvide seoseid avastada. Nii see algas,» jutustab Hendrik. Kolmandas klassis hakkas talle huvi pakkuma klarnetimäng. «Vaatasin, et klassivend Andresel on kodus üks isevärki pill. Ilus teine — must, pikk ning palju hõbedasi kange ja klahve täis. Viivitamatult tahtsin minagi seda pilli õppida ja hakkasingi kooli juures eratunnis käima. Neljandas klassis mängisin ühe nooremana juba kooli puhkpilliorkestris ja viiendas klassis läksin lastemuusikakooli.» Miks ta hiljem ansamblites basskitarri kasuks otsustas, ei oskagi Hendrik öelda. «Autobaasi poistebändis oli just seda vaja ja nii jäigi.» Kooli ajal harjutas Hendrik kõvasti kätt. «Viljandi kultuurimajas oli terve hierarhia poistebände. Seal olid ka proovisaalid ja bändide vahel käis tihe rebimine. Konkursid ja ülevaatused, mängimine tantsuõhtutel — koolipoisile oli see kõik põnev ja motiveeriv.» Kõige suuremat edu sai Hendrik maitsta ansambliga Meidion, mis pärast 15-aastast pausi hiljuti Viljandis taas kokku tuli. Liverpooli pubis aset leidnud kontsert oli nii edukas, et korraldajad plaanivad peagi uut ülesastumist. Augusti algul saabki Meidioni mängitavat intellektuaalrokki kuulata Võrtsjärve ääres korraldataval üritusel «Heamuusika 2004». «Muusika on inimkonnale antud Jumalast. Kes oskab kuulata, saab paljuski aru elu mõttest ja osa täiusetundest. Milleks siis üldse elada, kui mitte käia vaimus kõrgemal pool? Muusika seda võimaldab,» arvab Hendrik, kes on muuseas suur klassikalise muusika austaja. «Tšaikovski esimene klaverikontsert, Beethoveni viies ja üheksas sümfoonia, Vivaldi «Gloria», Bachi prelüüdid — ilma nendeta ei kujuta ma oma elu ette.» Neile, kes arvavad, et sümfooniakontserdid on igavad, annab Hendrik hüva nõu: «Inimestele tundub selline muusika igav, sest televisiooni ja eriti raadiosse transleeritud klassikalise muusika kontserdid on niivõrd moonutatud ja kiretu heliga, et ei suuda iial edasi anda seda võimu, sära ja täiust, mida võib kogeda, kuulates sümfooniaorkestrit hea akustikaga saalis. Seepärast soovitan tungivalt kõigil kas või korra end sundides ära käia mõnel päriskontserdil. Kindlasti on garanteeritud vähemalt arusaama muutus kui mitte sõbrunemine jumaliku muusikaga.»
> Loe edasi
|
Tee koduleheks
