| |
|
 |
Eksamitööd tegeva Priiduga on õpetaja Astrit Savitš rahul. Priit ise ütleb, et ta tahabki selle ameti peale jääda.
Foto: Elmo Riig |
|
Õpetaja soovib, et poisid leiaksid elus õige tee
02.06.2004 00:01
Tiina Sarv, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Kui Kohtla-Järvel Linda ja Nikolai Kisljakovi peres sündis 52 aastat tagasi tütar, kes sai nimeks Astrit, ei osanud keegi arvata, milline õnn ja millised üleelamised seda inimlast elus ees ootavad.
Astriti elu suur armastus oli ukrainlasest meremees Mõkola Savitsh, keda ta kohtas pärast Riia polügraafiakunsti kooli lõpetamist Tallinnas trükikojas töötades. Mõkola viis noore naise Murmanskisse. Kolm aastat sõitsid nad koos laeval. «Meeskonnas oli üle saja inimese, neist ainult kaks naist. Mind ei tülitanud keegi - olin pootsmani naine. Mõkola oli suur mees ka, üle meeter üheksakümne pikk.» Õnnelik aeg Puhvetist meestele suitsu ja toidukraami müümise kõrval kasutas Astrit iga vaba hetke maalimiseks. Ta õppis samal ajal ka Tartu Kunstikoolis. Kahjuks jäi see pooleli, sest pool aastat kestnud merel olekute pärast ei saanud ta korralikult sessioonidel käia. Esimene tütar Alina sündis Murmanskis. Siis tuli Astrit Viljandisse ema Linda juurde ja temast sai viljandlane. Sündisid teine tütar Katriin ja 1989. aastal poeg Artur. Vaatamata poja rängale haigusele, kaasasündinud südamerikkele, ütleb Astrit tagantjärele, et see oli tema elu kõige õnnelikum aeg, kui nad viiekesi koos olid. Riias tehtud südameoperatsioon ei aidanud, Astrit ja Mõkola kaotasid oma poja, kui too oli vaid kaheaastane. Poiste keskele Vanasse töökohta Viljandi reisibüroos Astrit Savitsh enam tagasi ei läinud, vaid valis ameti Viljandi Vanglas. «Olin pojast ilma jäänud. Mõtlesin siis, et olen poiste keskel, ehk saan mõnel neist aidata elus õige teeotsa kätte leida.» 1994. aastal kukkus Viljandis ehitusel tööd leidnud Mõkola Savitsh katuselt nii rängalt, et pere jäi isata. Astrit tundis, et tal ei ole enam jõudu edasi elada, aga seda tuli teha: kaks tütart oli vaja koolitada ja inimeseks kasvatada. Siis avati vanglas pehme mööbli tsehh ja kunstiandelisele Astrit Savitshile pakuti sinna meistri kohta. «See käis põhimõttel, et viskame su vette ja vaata ise, kuidas välja ujud,» meenutab asjaosaline. Kaks kuud oli Tartus töötav meister tema kõrval, tuli ka hiljem, kui häda käes. Nüüd enam võõrast abi vaja ei lähe, Viljandi Vanglas on ümbruskonna inimeste mööblit parandatud juba kümme aastat ja järjekord ulatub sügisesse välja. Pedagoogikaülikoolis mitu täiendusõpet läbi teinud Astrit Savitsh on praegu Viljandi Erikutsekooli kutseõpetaja pehme mööbli parandaja erialal. Liskas praktilisele tööle õpetab ta kolme teoreetilist ainet: joonestamist, erialatehnoloogiat ja materjaliõpetust. Kogemused on näidanud, et poisse laua taha juttu kuulama panna pole mõtet, teoreetilised tarkused tuleb anda töö käigus, siis on vähegi lootust, et midagi ka kohale jõuab ja meelde jääb. «Aastaid tagasi olid poisid lärmakamad ja agressiivsemad, nüüd on nad nõrgemad ja väsivad kiiresti, unustavad kogu aeg. Narkootikumid mõjuvad halvasti. Mõned on nendega hädas,» räägib õpeta-ja. «Tere, proua meister!» Astrit Savitshi kõige suurem rõõm on, kui mõnigi vanglasse sattunud poiss leiab tänu omandatud kutsele elus uue ja parema teeotsa. «Olin kord Pärnus. Üks noormees astus juurde, ütles: «Tere, proua meister!» ja tutvustas mulle oma isa. Siis tuli meelde, et see on ju Tanel. Isa tänas mind ja ütles, et poisiga on kõik korras, töötab mööblitööstuses.» See pole ainus näide. Üks noormees, kes pehme mööbli remontimise nipid Astrit Sa-vitshi käe all selgeks sai, plaanib koguni oma firma asutada. Oma õpilastega on Astrit Savitsh sõbralik, ta ei suhtu neisse nagu kurjategijatesse. Samas tuleb distantsi hoida: kui annad vähegi võimaluse endale pähe astuda, seda ka tehakse. Ta meenutab mõni aeg tagasi mööblitsehhi sattunud 21-aastast Tallinna noormeest. «Tema leidis, et peab vahetundi minnes kindlasti tugitooli kaasa võtma. Minu keelamist ei pannud millekski. Seisin siis ukse kõrvale ja vaatasin üksisilmi, kuidas ta selle tooliga ruumist välja läheb. Viimasel hetkel pööras ta tagasi ja virutas tooli põrandale. Tükk aega läks mööda, enne kui tuli vabandama. Parandas ise tooli ära ka. Rohkem meil probleeme ei olnud.» Kaks aastat tagasi, pärast seda, kui suri ema, leidis Astrit lohutust ja uut elujõudu maalimise juurde tagasi pöördumisest. Malle Saarelaiu Keldristuudios tehtud tööd on väljas ka hansapäevadepuhusel näitusel. Meremaale kingib ta oma headele tuttavatele praegugi. Kuigi Ukrainasse sugulastele külla sõita pole raha, leiab Astrit tingimata võimaluse suvel mere ääres olla. Vanema tütre pojad nõuavad vanaemalt oma osa ja praegu on närviline aeg niikuinii: Katriin teeb parajasti Jakobsoni koolis riigieksameid ning kõrgkoolis, kuhu ta tahab astuda, on suur konkurents. Tsehh
Viljandi Vangla pehme mööbli tsehh on tegutsenud kümme aastat. Praeguseks on
seal õppinud 170 noormeest, kellest ligi 40 on saanud pehme mööbli parandaja
erialatunnistuse.
Tsehhis on parandatud ja uue katte saanud 500 mööblieset.
Allikas: Viljandi Vangla
|
Tee koduleheks
