See, et siin-seal korterelamute prügikonteinerite kõrvale vana mööblit ja kodumasinaid kuhjub, meenutab möödunud aegu, mille taagast vabanemiseks kulub veel aega.

Endiselt leidub inimesi, kes arvavad, et suures majas elades ei kanna nad vastutust teisele poole korteriust jääva eest. Sellise mõtteviisi kadumine on otseses seoses sellega, kui kiiresti saavad korteriühistud tugevaks ja majad kauniks.

Aastakümneid ei kellegi majas ja korteris elanud inimesed said kümne aasta eest omanikeks ja pidid ise hakkama hoolitsema selle eest, et katus läbi ei jookseks, trepikoda puhtaks saaks, torud ei tilguks ja majaesine puhas püsiks. See, kuidas keegi uue olukorraga on kohanenud, paistab kortermajade välimusest ja ümbrusest.

Eks inimesi ole igasuguseid. Mõnda majja on sattunud elama pealehakkamist täis pered, kes on suutnud oma kodu kaunistamiseks uskumatult palju ära teha. Näiteks on mitmel pool lisaks maja välisuste vahetamisele remonditud fassaade ning uuendatud katuseid ja elektrisüsteeme. Ühistud, kus nii kaugele on jõutud, väärivad kiitust ja tunnustust, sest nad on elukeskkonna paremaks muutmisele palju kaasa aidanud.

Suure maja ülevalpidamine sõltubki sellest, kuivõrd koostöövõimelised on selle elanikud. Tihtipeale tekivad konfliktid majandusliku ebavõrdsuse pärast. Kui ühele perele on näiteks trepikoja remontimiseks vajalik summa jõukohane, siis teisele võib see üle jõu käia. Siis on juba ühistu juhtide osavuse küsimus, kuidas keerulisest olukorrast välja tulla. Kindlasti ei saa sellistel puhkudel läbi kompromissideta.

Samamoodi lasub ühistu juhtidel kohustus oma naabreid informeerida sellest, kuidas on õige korraldada ülearuseks jäänud kraami äravedu. Vaevalt jäetaks vana mööblit tänavale laokile, kui inimesed teaksid, millised võimalused nende käsutuses on.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0