Aeg-ajalt satuvad silma alla või kõrva uudised, milles tuuakse ära ebatavalised nimed, mille vanemad oma äsja sündinud maimukestele on pannud. Nood nimed on sageli nii keerulised, et lausa kahju hakkab raadiote uudistediktoritest, kes neid veatult ette püüavad lugeda.

Veel enam olen aga kaasa tundnud kõigile vastsetele maailmakodanikele, kel tuleb kogu elu või vähemalt 18-aastaseks saamiseni kanda nime nagu Bibi-Charlene või Cherlizee.

Täiskasvanud saavad muidugi aru, et nimi ja amet ei riku meest, kui ta ise on tubli ja austust väärt. Aga koolis hakatakse ju narrima!

Hiljuti näitas üks sõber mulle «Tartu Postimehes» avaldatud esimesse klassi astujate nimekirja ning mu süda läks selles osas palju kergemaks.

Kõikvõimalikke võõrnimesid oli seal nii palju, et keegi nende kandjaist ei tohiks ennast selle pärast tõrjutuna tunda. Küll aga hakkas mul nüüd kahju Valduritest, Maiedest, Markodest ja Maridest, sest need nimed tunduvad olevat muutunud tõeliseks rariteediks.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5