Üks tugevamaid märke on munder, iseäranis sõjaväemunder.

Lihulas õhtupimeduses puhkenud konflikt pani senisest palju enam märkidele mõtlema. Samuti sellele, kuidas märkide keelt mõistetakse ja tõlgendatakse.

Igale normaalselt mõtlevale Eesti inimesele on arusaadav, et konflikti osapooled ei olnud Saksa mundris võidelnud eesti meeste mälestuse jäädvustamise pooldajad ja vastased. Ma leian, et vastaseid eestlaste hulgas ei olegi. Meie hulgas on lihtsalt neid inimesi, kes ei suuda või ei taha mõelda Eestist kui riigist teiste riikide seas, meie arusaadavusest maailmale.

On tõsi, et me peame oma tõmbetuulist asupaika ja keerulist ajalugu ühtelugu muule maailmale selgitama. Seda teeb valitsus ning teevad diplomaadid, Euroopa Parlamendi saadikud ja Riigikogu liikmed. Olen ka ise kogenud ja mõistnud, et selleks tuleb rahvusvahelises suhtlemises tõesti iga väiksematki võimalust kasutada.

Jah, siin, kodus, ei kahtle meist keegi, et meie isad ja vanaisad, keda sundisid püssi alla mõlemad Teise maailmasõja aastatel Eestit okupeerinud pooled, seisid oma südames üksnes selle eest, et Eesti taas iseseisvaks võiks saada. Aga munder on ideoloogia märk. Ja see ideoloogia, mida märgib sõdurimunder Lihulast maha võetud ausambal, on maailmas üheselt mõistetav.

Võib-olla ei mõista selle monumendi püstitajad märkide keelt? Pole tõsi. Vallavanem Tiit Madisson käitus nii, nagu sooviks ta üha uusi märke tekitada. Mille muuna siis tõlgendada tema erutatud hüüdeid: «Kraana on punane! Kraanajuht on venelane!»

Päris kindlasti tehti mälestussamba mahavõtmisel korralduslikke vigu. Igal juhul poleks see pidanud toimuma õhtupimeduses, kus on peaaegu võimatu tagantjärele selgeks teha, kes viskas esimese kivi ja kes end talitseda ei suutnud.

2. SEPTEMBRILE järgnevatel päevadel Eesti kalmistutel ja mälestusmärkide juures toimepandut ei ole kuidagi võimalik mõistuspäraseks nimetada. Kuidas saada aru neist inimestest, kes mahavõetud sambast pisut eemal asetseval punasõdurite mälestusmärgil kinnitsementeeritud viisnurga peale Eesti lipu värvides ribasid kleepisid? Millises märkide keeles nemad kõnelda soovisid? Seda ei oska kuidagimoodi tõlkida.

Eesti ei vaja mälestussammaste sõda. Selles ei võidaks mitte keegi. See ei teeks meid tugevamaks ega lugupeetumaks. See ainult nõrgestaks meie riigi positsioone ja oleks kasulik meie iseseisvuse vastastele.

Minu kadunud äi, tubli eesti mees, mobiliseeriti nagu tuhanded teised noormehed Punaarmeesse. Ta oli ameti poolest kokk ja tegi seda tööd ka väeosas. Sinimägedes läksid lahingud nii ägedaks, et välikatlaid ei jõutud suure kiiruga ümber paigutada. Kokk sai relva ähvardusel korralduse suppi keeta kord venelastelt, kord sakslastelt.

Minu isa oli koos teiste noorte meestega Viljandimaal kohalikus omakaitses. Sõja lõpul sundmobiliseeriti ta Punaarmeesse ja pärast sõja lõppu pani nõukogude võim ta kui kahtlase isiku pikaks ajaks Patarei vanglasse.

Millist ausammast väärib nende meeste mälestus?

EESTI ON neljateistkümnendat aastat taas iseseisev riik. Nüüd tuleb küll teoks teha see, mis ammu tehtud võinuks olla: püstitada vääriline monument kõigile Teises maailmasõjas võidelnud eesti meestele, kelle südames elas lootus meie riigi iseseisvusele. Toetan igati Toomas Hendrik Ilvese ideed moodustada sellekohane komisjon.

See monument peaks olema üle aegade kestva väärtusega kunstiteos. Niisugune märk oleks tähtis meile endile ja meie tulevastele põlvedele. See kõneleks kõigile arusaadavas keeles meist, eestlastest, kui oma ajalugu austavast ja ühte hoidvast rahvast.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0