Seda on armetult vähe!

Praegu avaneb sootuks teistsugune pilt. Lähed mis tahes suurde raamatupoodi ja leiad sealt venekeelset sõjandust paari jooksva meetri jagu. Kuid ka algupärast eestikeelset sõjaajaloolist trükisõna jätkub meetrist pikemalt; kui panna raamatud riiulisse esikaant pidi, siis vähemalt kolme meetri ulatuses. Sõda meil jätkub!

Kus on lood inimestest?

Eestlaste poliitiliste elulugudega on seis märksa vaesem.

Mis on vaesus? Näiteks see, et maaülikooli raamatukogus pole ainsatki raamatut endisest rektorist ja presidendist Arnold Rüütlist, ehkki neid on ilmunud lausa mitu. Ometi on ta maaülikooli vilistlane, audoktor ja kunagine rektor.

Garanteerigem miinimumina seegi, et kõikide avalik-õiguslike ülikoolide raamatukogudes leiduksid meie riigipeade poolt ja kohta kirjutatud raamatud. Neid pole palju, kokku ei tule meetritki.

Veel suurem viletsus valitseb vaimse Eesti selles aidanurgas, kus peaksid asuma meie tähtsamate poliitikute elulood ja temaatilised käsitlused neist. Soovitavalt mitte üheainsa paksu ja hinnalt kalli raamatuna, vaid funktsionaalselt eri sihtrühmadele.

Tüseda köitega Lennart Merist kaenla all gümnaasiumi ajalooõpetaja juba tundi ei lähe, liiati kui säärast köidet pole olemaski. Klassis vajab ta kümnepoognast (160 lehekülge) terviklikku käsitlust, mida võib vabalt lugeda ka andekam õpilane, kuna rumal vajab kümme korda väiksemat (16 lehekülge) voldikut.

Tegelikult on niisugune voldik iga riigipea kohta raudvara: need faktid, probleemid, seosed ja viited, mida peab teadma iga täiearuline kodanik. Neid meil, tahaks loota, jätkub. Kitsikus on käes just raudvaramajapidamises.

Isegi haritud inimene satub segadusse, kui peab Konstantin Pätsi üle otsustama polemiseerivate ajaleheartiklite põhjal, algallikaid ja kogupilti nägemata.

Latt on kõrgel

Kogupilt, see on inimese elu hällist hauani, töö, saatus ja seosed. Kõige lihtsam viis haarata sellist kogupilti ehk väikest suurt universumit tervikuna on esitada ta lühimonograafiana.

Suur ehk täismonograafia on ilmotsatu: esivanemad, koolipoisitembud, ülikooliaegsed võlad, abielu ja lehma lellepojad, töömeheaastad, vanadus ning pärandi saatus. Säärast igaühe kohta ei tee, sest fakte ei jätku.

Lühimonograafia vorm lubab eraelu osa koomale tõmmata ja ma hindan meie ajaloolasi just selle järgi, kes neist esimesena söandab kirjutada Konstantin Pätsist nõnda, et see raamat sobiks nii koolile kui kodule ja samal ajal viiks teadust edasi.

Kahtlemata on latt väga kõrgel, kuid poliitilise iseseisvuse latt asubki kõrgel, mitte iga rahvas pole temast üle hüpanud. Pole põhjust ilkuda nende raamatute üle, mis on meie poliitilise ajaloo kohta juba välja antud, ning oleks nõme nuriseda, et nad pole ilmunud kohe.

Küsimus on muus, nimelt selles, millal jõuame nii kaugele, et umbes veerandsada Eesti poliitilist liidrit alates Johann Voldemar Jannsenist kuni nendeni, kes on võimul aastal 2009, mil möödub 140 aastat esimesest Eesti üldlaulupeost, oleks jäädvustatud vähemalt portree-eskiisiga. Kes on tegija?

Kes kõhkleb: portreteeritav või kunstnik?

Võtame lihtsa näite. Edgar Savisaar on olnud poliitiline eesrindlane ligikaudu veerand sajandit. Ennekõike on ta kirjutanud endast ise ja eeskätt apologeetiliselt. Võib aru saada, miks tema vastastest pole ükski raatsinud olla niisama põhjalik.

See, et ideoloogilisel liidril jätkub toetajaid mitmeks aastakümneks, kusjuures mitte ainuski viga tema tegutsemises ei kasvata lahkujate arvu, ei saa olla juhus. Selle fenomeni lahtiseletamine ongi poliitilise portree visandaja ja lõpetaja töö.

Kas maalija ootab Savisaare surma või head tellimust?

Hõlmikpuu ja harali koalitsioon

Võtame raskema juhtumi, peaministri aastatel 1994-1995 ja praeguse Euroopa Parlamendi liikme Andres Tarandi, kes oli 2001. aastal üks kandidaate Eesti Vabariigi presidendi kohale. Ta kõhkles pikalt ja mitte ainult isiklikel põhjustel, sest harali oli kogu tollane koalitsioon. Miks nii, on teine teema. Siinkohal on oluline, et poliitilise kõhklemise tagajärjed pole põrmugi väiksemad kui otsustamise omad.

Hõlmikpuu üle käinud vaidluse aegu otsustas Andres Tarand looduskaitse kasuks ning nüüdse rahvusooperi Estonia ja Tallinna kesklinna ehitusliku ümbertegemise poolt. Aastal 2001 polnud enam selge, kelle kasuks otsustada, sest puudus kindlus ses suhtes, kes keda toetab. Kas see oli Eesti väga rohelise sotsiaaldemokraatia või Andres Tarandi mure?

Veel üks kõhkleja

Kolmas näide on veel problemaatilisem — nimelt Arnold Rüütel, kes oli presidendikandidaat aastatel 1992, 1996, 2001 ja 2006. Ei tea, millal kandideerib keegi jälle neli korda järjest, seni on Rüütel ainus.

Usun, et enamik eestlastest ei tea suurt midagi sellest, mida Arnold Rüütel on teinud Tartu näidissovhoosi direktorina ja hiljem praeguse nimega Eesti maaülikooli rektorina ning omaaegse Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitjana. Ka tema on olnud kõhkleja, isegi nendes tegudes, mis on olnud vajalikud ja toonud kasu. Ometi pole temagi toetajaskond kuivanud.

Tunnen kõrget riigiametnikku, kes 2006. aasta sügissuvel tunnistas otse, et kuigi Eestimaa Rahvaliit on tema ametkonda aidanud, teeb ta panuse Toomas Hendrik Ilvesele, sest too on noorem. Selge jutt, kuigi seda võib tõlgendada ka niiviisi, et too kõrge riigiametnik oli reetur.

Võib-olla seisnebki üks peamisi raskusi Eesti poliitilise ajaloo kirjeldamisel elulugude kaupa selles, et on keeruline tuua esile, kes on jäänud kellele/millele truuks ja kes kust alates on hakanud mõtlema ennekõike enesele.

Jah, aga nagu ütles Mart Saar vanade rahvalaulude kohta: «Ära tuleb nad kõik teha.»

KES MA OLEN

Olen õpetanud Tartu ülikoolis võrdlevat tekstoloogiat ehk seda, kuidas tekste avaldada ja kuidas neid on avaldatud. Tallinna ülikoolis olen andnud kirjandust ja jätkan oma kursusega tuleval aastal.

Olen Isamaa ja Res Publica Liidu volikogu liige, nii et endiselt isamaalane.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0