Fotodel on tohutu kogus nägusid, tabatuna loomishetkel, mitte poseerides, ent ometi pole tegemist kontsertide dokumenteerimisega, vaid igas pildis peitub see harmooniakilluke, mis temast kunstiteose teeb.

Tugevad toonid

Piltidele püütud näod ja see, kuidas pildistaja neid on näinud, panevad näitust vaatama ja nautima isegi minusuguse inimese, kes kuulajana ühelgi neist kontsertidest vastu ei peaks.

On imetlusväärne, millise respektiga fotograaf on artistidele lähenenud, igas kaadris on varjul omamoodi ilu.

Võib arvata, kui palju on nende kaadrite saamiseks aega kulunud ja millises koguses on samadel õhtutel tehtud pilte, mis näitusele ei jõua, kuid on moodustanud kogumi, millest on välja valitud need üksikud, mis nüüd meie meeli rõõmustavad. On tunda, et nende piltide valmimise ehk sündimise nimel on looja näinud vaeva, tabatud hetked pole suvalised.

Eraldi osalisena mängivad näitusel kaasa värvid. Esmapilgul võtab silme eest kirjuks, sest tegemist on tugevate toonidega. Ent just neid peabki kasutama rambivalguses tabatud domineerivate isikute eksponeerimiseks. Mõne hetke pärast hakkab värvide sees hea.

Ei oska oletada, mida tunnevad need, kes esinejaid teavad ja on kontserte kuulnud. Ilmselt haarab näitus neid palju enam kaasa ja kannab teisele tasandile. Võimalik, et nad kuulevad isegi muusikat, «muusikat», mis minu kõrvadele oleks vaid kisa ja mida mina ei kuulnud.

Ent ma tundsin, et väljapanek, mis on avatud 14. augustini, on kõrgemal tavalisest reanäitusest ja vaadeldav eraldi kunstitööna.

Viljandi kunstisaalis on küll alati midagi mõistlikku üleval ja sinna minnes ei pea ukse taga igaks juhuks risti ette lööma, sest kunstisaali perenaise Aate-Heli Õuna korraldatavad näitused mahuvad alati vana hea esteetika piiresse. Aate on püüdnud viljandlasi harida ja rõõmustada, ent mitte šokeerida, nii ka seekord.

Hingestatud töö

Ennast multifunktsionääriks nimetav Mats Õun on aga Aate-Heli esmasündinu. Oskamata oletada, mida multifunktsionäär selle peale kostaks, kinnitas näitus, selle vaimsus, mis jäi piltide taha, et järjepidevusel on meie elus oma osa.

Oma koduleheküljel www.apple.ee kirjeldab Mats Õun ennast kui ettearvamatut, kümmet ametit pidavat 43-aastast vanaisa, kes on jõudnud arusaamisele tasakaalu otsimise vajaduses, vähemalt aeg-ajalt.

«Elu pole meelakkumine,» kinnitab Mats ja reklaamib seejärel oma venna Arti talus Mõisaküla lähedal toodetud mett. Olen minagi ühe sellise purgi sünnipäevaks saanud ja tean, et see on rohkem kui mesi. On hea, et meil leidub inimesi, kes teevad oma tööd hingestatult, hea, et juba vere poolest kunstnikud parnassil vastu peavad. Kõrvuti sinna juhuslikult roninud libedikkude, sihitute värvipritsijate ja nendega, kellele kunsti ümber kiibitsemine on saanud äriideeks.

Tahan soovitada neile, kes pole näitust veel vaadanud: käige seal ära, sest oma silm on kuningas.

NÄITUS

Fotograaf on pildistatavatele lähenenud respektiga.

• Mats Õuna näitusel on väljas paarsada tööd.

• «Kuulmata kontserdid» on avatud 14. augustini Viljandi kunstisaalis.

Allikas: kunstisaal

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5