| |
|
 |
Insener ja õppejõud Märt Kirik poseerib oma 1930. aastal valminud Ford A-ga. Tema sõnul kehtis selle tootmise ajal filosoofia, et auto peab kestma põlvest põlve.
Foto: Egon Valdaru |
|
Märt Kirik: nüüd mõistan, et olen tüüpiline ihne ja kangekaelne mulk
09.08.2008 00:01
Egon Valdaru, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Enamiku elust Kanadas veetnud Märt Kirik õpetab nüüd lennukolledžis inglise keelt, reisib ringi 1930. aastast pärit autoga ning on uhke oma mulgiliku ihnsuse ja kangekaelsuse üle.
Tartu kesklinnas elava 68-aastase Märt Kirikuga kohtume tema ühetoalise korteri lähistel. Otsustame autoga ringi tuuritada. Enne kui mehe päevinäinud Žigulisse istume, kummardub ta uurima maas vedelevat plekkpurki ja, silmanud seal maksumärki, tõstab selle autosse. «Selle eest saab ikkagi 50 senti,» selgitab ta rahulolevalt. Pärast seda, kui ta on autolt rooliluku eemaldanud, sukeldume Taaralinna tänavatele. «Žiguli on väga hea auto, seda on odav pidada, jupid ei maksa palju,» märgib Märt. Jõudis Kanadast koju Ülikoolilinna tänavail sõites pajatab ta mulle oma lugu. Räägib sellest, et väliseesti perekonnas kasvanuna veetis enamiku elust pagulasena Kanadas. Et on lõpetanud Toronto ülikooli põllumajanduse ja mehaanika insenerina ja töötanud 25 aastat põllumajandusinsenerina Ontario provintsi valitsuses. «Nõustasin talupidajaid. Minu juhatuse järgi ehitati näiteks loomalautade ventilatsiooni, sõnnikuhoidlaid ja paisjärvedele tamme. Vahel tuli kopra ehitatud tamme õhku lasta,» loetleb mees. «See oli väga huvitav koht, mis paraku ära kaotati. Seejärel õppisin kaks aastat riigi kulul tehnikakõrgkoolis lennukielektroonika hooldust. Et ma ikkagi meeldivat ametit ei leidnud, sain 50-aastaselt pensionile jääda.» Lennukooli õpetama Pärast seda, 1990. aastast tuli Märt Kirik igal aastal vähemalt kuuks ajaks Eestisse. «Vahepeal nõustasin ühe heategevusorganisatsiooni raha eest siinseid talupidajaid,» meenutab ta. «Mu eestlasest naisele ei meeldinud, et ma Eestisse kippusin. Ta lõi mind kodust välja ja et maja jäi talle, tuli mul päriselt sünnimaale naasta,» muheleb mees. Märti on alati paelunud lennukid. «Esimese mudellennuki ehitasin 12-aastaselt. Hiljem olin Kanadas aastaid eralendur ja üksvahe lennuki Cessna 172 üks omanikest,» räägib ta. «Tartu lennukolledžisse juhtusin nii, et tahtsin Eestis lendamiseks tervisekontrolli teha, ent rektor Villu Mikita kutsus mind inglise keelt õpetama.» Nüüd õpivad tudengid kümme aastat õppejõu ametit pidanud mehe käe all tehnilist inglise keelt ja mootori toitesüsteeme. Lisaks on Märt ametis labori katseraamatu eesti keelest inglise keelde tõlkimisega. «Lendamisega ma enam ei tegele. Mälu veab vahel alt ja ära tüütas ka, ülevalt ei näe ju suurt midagi. Pealegi on Eestis lennutundide võtmine ja lennuki üürimine kaks korda kallim kui Kanadas,» lausub ta. Autoaknast õnnelikult tänavaid piidlev Märt Kirik nendib, et tunneb end Eestis väga mõnusalt. «Olen siin õppinud ennast tundma ja mõistan, miks olen selline punnis nina ning laiade jalgadega tegelane,» pugistab ta naerda. «Ma ei leidnud Kanadas kunagi endale kummikuid, oli vaid kitsaid ja jalga pigistavaid jalanõusid. Siin lähen suvalisse külapoodi ja hästi passivad kummikud on käes. Näen, et ma polegi nii imelik, nagu varem arvasin. Siin on ka teisi selliseid hulle nagu mina.» Mees tunnistab, et nii tema isa kui ema on Mulgimaalt pärit. «Nüüd mõistan, et olen tüüpiline mulk. Olen ihne ja kangekaelne. Kuigi mõni peab neid omadusi taunimisväärseks, ei saa ma sinna midagi parata. Olen sündinud mulk, selle üle uhke ega saa teisiti elada. Kangekaelsus aitab mõnikord läbi lüüa. Kus teine annab alla, seal läheb mulk edasi,» räägib ta. Uunikumi omanik Tartu teises otsas istume ümber uhkesse 1930. aastal USA-s valmistatud Ford A-sse. Masin turtsub pisut, aga läheb vapralt liikvele. Tõsi, tõusudel kipub see takerduma. Õnneks on veoautojuhid majesteediga kannatlikud ja kõlab üksainus arglik tuututus. «Fordi soetasin 43 aastat tagasi Kanadas elades ja olen teda sõidus hoidnud. Autot Eestisse tuues sõitsin temaga Ameerika mandril 1500 kilomeetrit, üle ookeani tuli ta laevaga, aga Saksamaalt siia vurasin jälle tema neljal rattal,» kõneleb Märt Kirik. Uunikumiga liigub ta kõikjal, ainult Lääne-Euroopa kiirteid väldib. «Maksimaalselt sõidab auto 90 kilomeetrit tunnis, aga mugavam on aeglasemalt liikuda. Ta on heas korras, pidurid võtavad väga hästi, äsja läbisin tehnilise ülevaatuse. Kütust nõuab palju, 15 liitrit sajale kilomeetrile,» räägib mees. Fordiga on Märt jõudnud Euroopasse näitustele ja liikunud palju Eestiski. «Käisin ka Narvas, aga sinna ma enam oma jalga ei tõsta. Seal anti hernesuppi, mis oli lahja ja maitses nagu pesuvesi,» nuriseb ta. Piirituskütus teeks Eesti rikkaks Märt on Fordi karburaatori ümber ehitanud. See võib sõita nii bensiini kui piiritusega. Aastaid hobina kütusepiirituse kasutusvõimalusi uurinud mees kinnitab, et on võimalik ehitada piiritusemootor, mis on peaaegu kaks korda efektiivsem kui bensiinimootor. «Sakslased tegid okupeeritud Prantsusmaal katseid, kuid sõjaaja tõttu piirdusid bensiinimootori ümberehitamisega, mis seadis piirangud surveastmele. Parem on võtta aluseks diiselmootor, mille väntvõll on tugevam. Aga millegipärast ei ole ma veel leidnud kedagi, kes julgeks seda teha,» räägib Märt Kirik. «Muidugi, ega naftafirmad seda sooviks, see muudaks kogu kütuseturgu. Samuti võiks see teha Eesti rikkaks, sest Eesti on roheline. Saudi Araabia ei ole,» tõdeb ta. Mees on veendunud, et ühel päeval efektiivsem mootor siiski luuakse ja Eesti ning Mulgimaa saavad tänu kütusepiirituse tootmisele rikkaks. «On küll oht, et inimesed hakkavad seda piiritust jooma. Aga mulle meeldib ütelda, et rumalad inimesed joovad ennast surnuks ja ainult targad inimesed jäävad järele,» sõnab täiskarsklane. Vanaisa oli kulak Märt Kirik räägib, et tema vanaisa oli kulak, kes viidi esimesel võimalusel Siberisse. «Vanaisa ostis omale mõisa käest talu juba 1892. aastal. Ta oli enne sõda osanik Abja linavabrikus ja kahe Mulgimaal asuva suure talu omanik. Ühe sain pärast taasiseseisvumist pärandina endale,» pajatab ta. Selle Halliste vallas asuva 1932. aastal valminud palkmaja ühel poolel elab üürnik, kes peab majapidamist korras. Märt käib kodutalus kord kuus. «Mulgimaale sattudes lähen alati Halliste sööklasse. Seal meeldib mulle väga. Söök on hea ja odav,» kiidab mees. Märt plaanib veel neli-viis aastat Tartus töötada, siis saab ta Eesti pensioni ja haigekassakaardi ning kolib oma tallu. Jutuajamise lõpuks jõuame Elvasse, kus Märt tutvustab mulle oma uhke majaga pruuti ja tähendab: «Kahjuks ei või ma siia liiga kauaks jääda. Silvi teeb hirmus hästi süüa ja olen liiga laisk, et rasva enesega kaasas tarida.» ELULUGU Märt Kirik sündis 1939. aastal Eestis mulkide järeltulijana. • Isa oli Eesti sõjaväe ohvitser, mistõttu Teise maailmasõja ajal lahkus pere kodumaalt sõja jalust. • Elas koos vanematega Saksamaal, seejärel Inglismaal. 1950. aastal kolisid nad Kanadasse. • Töötas 25 aastat põllumajandusinsenerina Ontario provintsi valitsuses. • Koos Eestis sündinud naisega kasvatas üles viis tütart ja ühe poja. Neist vanim on 42, noorim 30. Allikas: Märt Kirik ARVAMUS Ants Aaver, Tartu lennukolledži õppeprorektor Märt on põhimõttekindel ja oma arusaamadele truuks jääv mees. Ta on isiksus, kes tänapäeva Eesti edu arusaamadest ei hooli ja sõidab ringi vana Žiguliga, sest seda on odav pidada. Märt on kohusetundlik ning õppejõuna sõbralik, tasakaalukas ja vaikne. Seejuures on ta nõudlik ja enamik õpilasi omandab tema juures väga hea inglise keele. Et Märt on põllumajanduse insener, avioonik ja erapiloot, on ta meie koolile õnnestunud leid.
|
