| |
|
 |
Näkkas! Õpetaja ja klassikaaslased vaatavad, kuidas kõige edukam kalapüüdja Berit järjekordse särje veest välja tõmbab.
Foto: Elmo Riig |
|
Kool lõppes kalapüügiga
10.07.2008 00:01
Tiina Sarv, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Ühel ilusal päeval oli terve Söödi talu tiigi ümbrus Karksi-Nuia lähistel väikesi kalamehi täis: õpetaja Eda Luik oli toonud II-a klassi lõpetanud lapsed kala püüdma ja uhhaad keetma.
Talu perepoeg Endri on ette võtnud kalade puhastamise. Külalistest on seekord nii palju kasu, et töö järjekord saab selgeks: kõigepealt tuleb kalal pea maha võtta ja alles siis soomuste kallale minna. Ekslik on arvamus, et kala hirmu ja valu ei tunne. Seda kinnitab ihtüoloog Väino Vaino, kes ütleb, et kala piin on samasugune nagu teistel elusolenditel.Õige pea pannakse pada tulele ja uhhaa keema. Endri ema on küpsetanud imemaitsva koogi, mis magustoiduks ära kulub. Lõputult palju ettevõtmisi Kui hakata lastega rääkima kõigist asjadest, mida nad koos õpetajaga ette on võtnud, jätkub juttu lõputult. «Karneval oli,» räägib Emma Loore. «Kõige toredamad on olnud näidendid ja spordipäevad ja matkad. Karl oli «Lumivalgekeses» prints, väga uhke kostüüm oli seljas.» Sealsamas kõrval seisev Karl täpsustab, et kostüümi õmbles ta ise. «Emme aitas ainult ühe asja teha.» «Mina olin pöialtüdruk Häbelik,» lisab Emma Loore. Õpetaja meenutab jõulunäidendit. «Poisid on tagasihoidlikumad. Uskumatu, kuidas kõik lapsed etenduse käigus avanesid!» Pärast «Lumivalgekese» vaatamist tõid Karksi-Nuia lasteaia vanema rühma lapsed lavale oma lühinäidendi. «Nad tegid seda ise, kasvatajate ja õpetajate abita. See on meile kõige suurem tunnustus,» rõõmustab õpetaja Eda Luik. Vahepeal on ühel kalamehel õngenöör katki läinud ja see tuleb ära parandada. Eda Luik räägib Kildu koolis korraldatud algastme teatripäevast. «Võitsime, kuigi ei läinud esikohta saama, vaid oma rõõmu teistega jagama.» Edasi tuli esinemine Jõgeval. Karksi-Nuia lapsed olid just mitu haigusepuhangut üle elanud, aga läksid esimesena lavale. Etendus tuli suurepäraselt välja. «Oleme rõõmsameelsed ja optimistlikud. Kui mina olen rõõmus, on lapsed ka.» Mees on jõud ja tarkus Klassijuhataja püüab lastele maast-madalast õigeid soorolle sisendada. «Aktiivsed tüdrukud võtsid poisid enda sleppi. Tundus, et vaat kui vahva. Järele mõeldes on aga selge, et see ei olegi vahva, nii ei tohiks olla. Mees on see, kes juhib, mees on jõud ja tarkus.» Vabariigi aastapäevaks lavastas klass luulepõimiku «Meie poisid presidendiks» — poisid tahtsid saada presidendiks ja tüdrukutel oli taustaroll. «Nüüd on juba nii, et poiss läheb ja võtab tüdruku tantsima. Pärast diskoballi ütlesid tüdrukud, et neile see meeldis. Oli imearmas, kui üks noormees võttis ka minu tantsima,» kõneleb õpetaja. Uisutama minnes oli klassijuhataja veidi mures, sest tema oli viimati jääle saanud mitukümmend aastat tagasi. Lapsed tõttasid appi ja võtsid tal liuväljal igaks juhuks käest kinni. Muredest räägitakse Muidugi ei ole teise klassi koolielu vaid uisupidu ja diskoball. Muresid arutatakse omavahel. «Mulle meeldib, et nad julgevad öelda, kui midagi on hinge peal,» lausub Eda Luik. Väga tähtis on see, et ükski laps ei ole pidanud aineliste võimaluste nappuse pärast ühisüritustest eemale jääma. Vallavalitsus on ettevõtmisi toetanud ja õpetaja ajanud asju diskreetselt. Astun ühe õngitsejate rühma juurde ja pärin, mida lapsed oma õpetajast arvavad. «Ta on hästi tore ja hea, ei karju meie peale. Kui pahandust teeme, siis karjub, aga väga vähe. Meil ei ole keegi nurgas olnud, ainult klassi reegleid lugenud,» ütleb väike tüdruk. «Pahandused on siis, kui mõned löövad teisi,» täiendab tema naaber. «Vastik õng, kalad söövad kõik ära ja jooksevad minema!» ei lase ta end pikaks ajaks põhitegevuse juurest eemale meelitada. Pikk suvevaheaeg on käes, aga Karksi-Nuia gümnaasiumi III-a klass igatseb juba kooliaasta algust, et oma õpetajaga uusi rõõmsaid ja põnevaid asju ette võtta.
|
