Laupäeva hilisõhtul andsid Kaevumäel kontserdi Viljandi enda muusikud. Dirigent oli Risto Joost rahvusteatrist Estonia. Foto: Elmo Riig

Ugala näitleja Liina Olmaru ütles alustades, et kui tänapäeval lööb raekoja kell õhtul kaheksa korda, tähendab see lihtsalt õhtust aega. «Aga eelnenud 725 aastal on aeg olnud täis surma ning lootusi ja nende purunemist — kõike seda, mis käib kaasas inimestega.»

Näitleja Indrek Sammul oli kirjutanud Viljandi muuseumi toel stsenaariumi sellest, kuidas Viljandi alad läksid nende aastasadade vältel ühe vallutaja käest teise kätte ning kuidas rahvas üksteisele järgnenud tapatalgute järel kaotas ja kannatas, aga ometi taas üles ärkas.

Mõned arvud. 1208. aastal tungis Sakalasse Mõõgavendade ordu. Tapeti kõik, kes olid vangi langenud. 1211. aastal ründas ordu uuesti. 1217. aastal toimus Viljandi lähistel otsustav lahing. Langes Lembitu ja koos temaga tuhat meest.

1582. aastal vallutasid Viljandi poolakad. Nende sümboliks said piinapink ja võllas Valuoja lähedal — sellest ka praegune nimi. 1600. aastal vallutasid Viljandi rootslased ja linn põletati maha. Kaks aastat hiljem olid jälle kohal poolakad ja taas põletati linn maha. Sama juhtus veel mitu korda.

Sellesama loo, kaasa arvatud venelaste ja sakslaste tuleku, mängisid raekoja katusel maha näitlejad koos kaitseliitlastega, kasutades sõjapidamisriistu ja -võtteid. Sealsamas katusel laulis kultuuriakadeemia tudeng Mari Kalkun lahingustseenide vahele sellest, kuidas emad oma poegi leinasid ja kuidas aeg hakkas haavu parandama.

«Tänutunne sõjata elu eest võiks olla tänase päeva kandejõud,» toonitas õhtu juht.

Ja siis oli aeg linnapea Kalle Jentsil kõnet pidada ning sünnipäevapidu ja hansapäevad alanuks kuulutada.

Rongkäigus Kaevumäele

Kõik raekoja ette kogunenud pidulised võtsid rivvi, et sammuda Kaevumäele kontserdile. Kõige ette asusid linna endised ja praegused juhid ning need, kes olid end rõivastanud keskaegsel moel. Sammujaid saatis torupillimuusika.

Kaevumäel andsid kontserdi külalised, keda tavaliselt Viljandis ei näe: noor solist Sofia Rubina ning Villu Veski ja praegu Moskvas elav Sergei Manukjan. Kaks pillimeest oli koguni Pariisist.

Sünnipäeva tipuks kujunes aga laupäeva hilisõhtu, mil sealsamas Kaevumäel andsid kontserdi Viljandi enda muusikud: sümfooniaorkester, Viljandimaa kammerkoor ning muusikakooli neidude koor koos Sakala koori ja Ugala teatri meeste ning mitme solistiga. Õhtut juhtisid näitleja Triinu Meriste ja muusikakooli direktor Tonio Tamra.

Kontsert algas Heino Elleri «Kodumaise viisiga». Järgnes mitu armast meloodiat, nagu Raimond Valgre «Muinaslugu muusikas» ja «Sinilind» tänapäevases töötluses, Tonio Tamra arranžeeritud Pilistvere rahvaviis «Isa, tule koju» ja Leo Normeti kõigile armas «Puhkuse veedame kõik Viljandis».

Edward Elgari «Marss» muusikute ühises esituses koos Eduard Tani ilutulestikuga oli õhtu ja kogu sünnipäevapeo tippsündmus. Kaevumägi oli sel kesköisel tunnil rahvast pilgeni täis.

Palju pidusid suure peo sees

Esimesed muusikaüritused said teoks juba enne pidustuste ametlikku algust. Üks neist oli Silvi Vraidi kontsert «Eesti muusika läbi aegade», mille ta andis pärimusmuusika aidas koos akordionist Jaak Lutsoja ja klahvpillimängija Urmas Lattikasega. Laulud ja instrumentaalpalad kõlasid tuntud headuses, paraku mitte täissaalile.

Publikut nappis ka Jaani kirikus, kus andis kontserdi peaaegu viiekümneliikmeline Kalevi kammerkoor, keda televaatajad peaksid mäletama «Laululahingu» saatest. Koor lõpetas oma kümnenda hooaja esinemisega Viljandis ja Rakvere punklaulupeol. Päris viimane ülesastumine on tal aga võidupäeval, mil ta esindab Eestit vabariigi 90. aastapäeva tähistamise aegu Moldova pealinnas.

«Kolmeteistkümne kevadise hetke» sisse mahtusid keeruka helikeelega palad, alates Wolfgang Amadeus Mozarti ja Tuudur Vettiku loomingust ning lõpetades Veljo Tormise lauludega «Eesti ballaadidest». Kõlas ka dirigent Erki Meistri enda laul mustast inglist.

Suure segakoori kaunile kõlale lisas värvi lauljate uus punavalge setuaineline rõivastus.

Kontserte anti kahel päeval kahel laval korraga.

Kunsti pakuti hansapäevade ajal mitmel moel. Kondase keskuses oli seekord Kumu, Viljandi muuseumi ja mõne erakogu kaasabil näha Johann Köleri («Itaalia maastik», «Hugo Treffneri portree» ja «Adele»), Juhan Muksi («Punased lipud», «Viljandi sügise hakul» ja «Järv aurab») ja Lydia Nirk-Soosaare («Rukkihakid» ja «Lossimäed») töid. Esindatud olid ka Lepo Mikko, Ants Murakin, Konrad Mägi, Gustav Mootse, Juhan Kangilaski, Jaan Vanakamar ja Peeter Põldmaa.

Põnev oli võrrelda Viljandi järve vaateid. Ent niisama põnev oli Kondase keskuse teisel korrusel vaadata maakonna õpilastööde näitust. Väljas olid peaasjalikult tütarlapselikud moevidinad.

Hansapäevade ajal võis kohtuda Viljandi kunstnikega ja vaadata nende töid. Laidoneri platsi servas joonistas aga lastest portreid tartlane Koidula Kohal. Ta polnud hetkekski vaba. Teisal seisid molberti ees lapsed.

Omaette ürituseks kujunes pühapäevane tantsupidu, mis algas Viljandi tantsijate rongkäiguga raekoja eest lauluväljakule. Etendus hakkas pihta sellega, et lavale joonistati arv 725 ja tantsiti «Viljandi paadimeest».

«Võtke vastu ja tundke sellest rõõmu!» soovis Kristjan Kaarjärv, kes luges vahetekste.

Esinejad väikestest lastest eakate paarideni tõid tantsupeeglisse kõik Viljandi linnaosad. Etendus kestis üle paari tunni ja publik ära ei kippunud. Pärast öeldi tänusõnu tantsupäeva idee autorile ja organiseerijale Maie Tammemäele ning tantsujuhtidele.

Vanad autod tõid rahva kokku

Vanade autode Viljandisse saabumine tõi Tallinna tänavale kokku hulga rohkem rahvast, kui suudab üks kohalik laulupidu. Juba enne põriseva koori saabumist olid tänavapooled Vabaduse platsilt kuni kultuurimaja nurgani tihedalt inimesi täis. Ja siis nad mürinal tulid: kõige ees vanad, kuid töökorda seatud ja läikima löödud mootorrattad, ühel isegi käru taga.

Eakamale rahvale tuttav Volga, nikeldatud põder ette sööstmas, laskis kuuldavale tuttava viletörtsu. Ameerika Ühendriikidest pärinevatel Cadillacidel oli pikkust ja uhket joont. Roolijad olid pidanud tähtsaks võtta kõrvalistmele ilusa neiu.

Punane Saab pärines 1971., samblaroheline GAZ-AA 1946. ja erksinine Adler-Junior koguni 1938. aastast.

«Vahel tuli must masendus peale,» kirjeldas Võru tuletõrjuja, vanatehnikaklubi Vänt liige Raivo Ojaveer tööd, mille ta Misso sovhoosist pärit vana villise restaureerimisele kulutas. Ta oli hankinud endale isegi tollase Vene sõduri rõivad, et oleks efektsem ette sõita.

Messil pakutavate uute autode vastu tunti samuti suurt huvi. Pilgupüüdjaks osutus erkkollane, 3,5 miljonit krooni maksev Lamborghini. Aga mõnel mehel jätkus pilku ainult John Deere’i toodangule — oli see siis traktor, muruniiduk või väike kallur. Teised takseerisid hoopis katusekattematerjali ja sepisaeda.

Igal laadalisel oma lugu

Hansalaadal pakuti vist küll kõike alates ehetest, lambanahkadest ja korvidest ning lõpetades massaažitarvete, Saaremaa ja Setu õllega. Igaüks uuris pakutavat isemoodi, oma huve silmas pidades ja küllap jäi osa väljapanekust paljudel märkamata.

«Kui ei teeniks, siis ma neid ei teeks,» lausus Abjast tulnud korvimeister Priit Retsep, kes vist küll kõikides oma töö näitamise ja müügi kohtades vitsu korviks punub. Üks neist oli nii suur, et paras kahe mehega tõsta. Meister ise ütles, et käib sellisega seenemetsas.

Lasteaiaõpetaja Külli Saul küpsetas pannkooke ning kinnitas, et tainas on tehtud väga vana retsepti järgi. Tema koos mitme lapsevanemaga esindas vaba waldorfkooli. «Aktsioon on ilus: teenime koolile raha,» nentis ta.

Samas paigas müügil olnud koduleiba oli letilt lausa haaratud ning kool oli sellega saanud üle poole tuhande krooni. Leiva olid oma kodu ahjus küpsetanud Kaari ja Enn Onni.

Külli Allikvee Kehrast müüs ühe laua taga oma savikoja tooteid. Need olid vormilt veidi isevärki. «Voolin kõike käsitsi ja pärast pistan ahju,» rääkis naine suhkrutoosi ostvale tulevasele perenaisele.

Keraamiliste esemete valmistaja rääkis, et endise viljandimaalasena otsib ta praegu Viljandis kohta, kuhu oma potivabrik sisse seada.

«Hea on olla vaba inimene,» kiitis üks teine keraamikamüüja.

Üks niinimetatud vabu mehi on sepp Mart Salumaa Otepäält. Seekord oli ta laadale tulnud koos abikaasa ja pojaga. 15-aastane Paul tagus haamriga ääsilt võetud metallvarrast, millest pidi saama seinakonks, isa õpetas kõrval. Vastvalminud konksud olid laual toekamate sepiste kõrval reas.

«Tulin Viljandisse koos mehe ja kolme tütrega,» lausus Anneli Mikk Türilt. «Laat oli nii suur, et andis käia ja vaadata.» Perekond oli Viljandi sünnipäeva jäädvustamiseks ostnud endale lambavillase sarvedega mänguoina ja suure savikruusi.

Eks igal laadalisel ole oma lugu.

Arvamus

Ivi Lillepuu,
hansapäevade peakorraldaja

Ma jäin Viljandi 725. aastapäeva tähistamise ja ühtlasi hansapäevadega täiesti rahule. Seejuures tipphet- ked — avapidu raekojaesisel väljakul ja sümfooniakontsert koos ilutulestikuga Kaevumäel — õnnestusid sada protsenti.

Edu tõi ilus koostöö teatri, muusikakooli, gümnaasiumide, huvikoolide, kultuurimaja ja raamatukoguga. Neid, kes kaasa töötasid, oli võrratult rohkem. Kõik olid sõbralikud ja vastutulelikult teovalmid. Kokkuvõttes saime uhke kolmepäevase sünnipäevapeo.

Mulle meeldis ka see, et suutsime hansapäevad viia lossimägedesse. Veendusin oma silmaga, kui rõõmsalt rahvas mägedesse vooris, eriti noored emad-isad koos väikeste lastega. Seal olid kiik, väiksed loomad ja mitmesugused töötoad.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5