Miks on nii, et mõnikord kogu nädal silma all vedelenud asi kaob hetkel, mil sul seda ootamatult ja vältimatult vaja läheb? Või miks leiavad su silmad värskest lehenumbrist trükivea üles kohe, kui oled tekstile pilgu peale visanud, aga eelmisel õhtul ei näe seda sa ise ega ükski su kolmest kolleegist, kes lugu trükki toimetavad?

Tudengina jätsin kunagi vaatamata kahe NLKP ajaloo eksami pileti materja- lid - ei näinud neis pleenumites enam mingit sisulist mõtet. Ja muidugi tõmbasin ma eksamilaualt endale just ühe neist kahest õppimata piletist. Miks, kui valida oli 20 seast?

Vahel, kui arvad, et midagi ilusat on algamas, selgub, et tegelikult oli see kõige ilusa lõpp. Teinekord ohkad kergendatult, et nüüd on rasked ajad möödas, ja kohe mõistad, et hullemaks võivad ajad alati minna.

Kogu selle jutu saab kokku võtta teesiga: kui Veenus lipsab üle Päikese üks kord 122 aasta jooksul, siis sel päeval sajab Eestis vihma.

Mõnikord läheb ju ka hästi. Näiteks kukub katuselt alla kivi, aga õnneks pool meetrit inimesest tagapool.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0