Eesti Jäähoki Liidu president Priit Vilba sõnul on meil hulk spordialasid, mis omavahel konkureerivad ja üksteist hävitavad. «Tegelikult peaksime tegema julgemalt valikuid ja ennekõike sellest aspektist, et me elame Põhjamaa tingimustes,» arvab ta. Foto: Maret Mitt

Viljandi jääväljak on praegu veel jäähoki liidu ja ärimeeste mõtetes ning linnaametnike laual paberitel. Aga kui see ükskord valmis saab, siis kuidas teie, Priit Vilba, seda kasutaksite?

Hommikused ajad on võimalik anda koolidele kehalise kasvatuse tundideks. Meie talved on ju viimasel ajal suhteliselt külmad, kuid lumevaesed. Mida lapsed sel ajal kehalise kasvatuse tundides teevad? Vanematel pole ju mõtet kalleid suuski ja uiske muretseda, sest iial ei tea, kas neid sel talvel vaja läheb ja järgmiseks talveks on laps neist välja kasvanud.

Jääväljak ei pea olema ainult Viljandi koolide tarbeks, vaid seda võivad kasutada ka maakonnas elavad lapsed ning kas või Paide, Jõgeva ja Põltsamaa inimesed.

Tartus on arvestatav jäähokimeeskond, kes käib treeningutel Kohtla-Järvel ja Narvas. Usun, et nad sõidaksid meelsamini Viljandisse.

Meil on üheksa kuud pimedat ja ligedat aega, kui täiskasvanud kodus konutavad ja paljud noored sihitult tänaval hulguvad. Muudame siis jääväljaku kohaks, kus nad tsiviliseeritud moel oma energiat maandada saavad.

Kes Viljandi lapsi treenima hakkab?

Me kas leiame Eesti Jäähoki Liidu kaudu Viljandisse treeneri või õpetame välja mõne Viljandis elava endise jäähokimängija.

Minu teada elab Viljandis inimesi, kes on selle alaga nooruses tegelnud. Neile on aga vaja täiendõpet.

Eesti Jäähoki Liidul on Soome alaliiduga leping ja Lahti lähedal Vierumäel on eestlastel võimalik saada jäähokis tasuta täiendõpet. See on nagu nende Kääriku, kus on rahvusvahelised treeningbaasid, kaks jääväljakut, golfiväljak, kergejõustikuhall ja ujulad.

Milline on teie meelest praegu Eesti spordi põhiprobleem?

Me ei hinda lastega tegelemist. See väljendub selles, et lastega ja noortega tegelevad treenerid on alatasustatud. Meil on suurepäraseid treenereid, kes on oma ala tõelised entusiastid, ja me peaksime neid rohkem tunnustama.

Olen praegu pahane meie spordipoliitika peale, mille tagajärjel kogu sport läks isevoolu teed ja võistkondlikud alad on sisuliselt käpuli. Jäähoki kohta ei saa seda väita, sest jäähoki pole tunnustust leidnudki.

Mis noori spordi juures hoiab?

Alles me lugesime uurimusest, mis tõi välja tõsiasja, et inimeste spordiharrastused on tublisti vähenenud. Ja seejärel tuldi välja teooriaga, et oleks vaja metsajooksuradasid ehitama hakata.

Mina väidan, et inimene ei lähe metsa jooksma, vähemalt noor inimene mitte. Kogu spordi aluseks on võistkondlikud alad. Laps on sotsiaalne olend ega taha üksinda rassida.

Ma võin seda oma kogemuse najal selgitada. Läksin seitsmeaastaselt Kadriorgu tennisetrenni. Pärast seda, kui ma olin üksinda aasta otsa palli vastu seina tagunud, ei tahtnud ma enam tennist mängida ja läksin korvpallitrenni. See ei tähenda, et tennis oleks ebahuvitav mäng, vastupidi. Aga ma mõistsin seda hoopis hiljem.

Vahel küsin kergejõustiku treeneritelt, mida nad lastega trennis teevad. «Jalgpalli ja korvpalli mängime,» vastavad nad. Miks te seda siis kergejõustiku treeninguks nimetate, pärin mina. Aga keegi ei taha ju niisama staadioniringe joosta, see tapab emotsionaalselt! Arusaam, et see on vajalik ja ennast tuleb sundida, tuleb alles hiljem, kui sportlase isiksus hakkab välja kujunema.

Milline on praegu Eesti jäähoki tase?

Reitingu järgi on Eesti jäähoki koht teiste olümpial esindatud võistkondlike spordialade seas kõige kõrgem: me oleme maailmas 24. kohal ja koputame juba A-grupi uksele. Meie probleem on selles, et Eesti jäähokis võimutseb sisuliselt amatörism. Selleks, et võidelda A-grupi tasemel, on vaja professionaalsust, mis tähendab, et mehed peavad jäähokit mängima nagu tööd tegema: kaks korda päevas treeningud ja selle eest saadakse ka palka. See, kust raha tuleb, on hoopis teine teema.

Need mängijad, kes siin juba ennast näitavad, lähevad välismaale, kus on suuremad võimalused. Me ise hävitame oma ressursse.

Mitu Eesti meest välismaa klubides jäähokiga leiba teenib?

Välismaal on ligi 20 meest, terve Eesti koondise jagu. Kõige nimekam neist on Toivo Suursoo, kes mängib praegu Venemaal kõrgliigas. Varem oli ta NHL-i Detroidi farmklubis ja Malmös ning tuli TPS-i klubis Soome meistriks.

Kui palju professionaalne hokimängija teenib?

NHL-is ikka päris palju, tipud saavad ligi kümme miljonit dollarit aastas, keskmine mängija miljoni või kaks. Venemaa liigas algavad palgad 3000 dollarist kuus.

Meie õnnetus spordis on anarhia ja kõrgete eesmärkide puudumine. Teistes riikides on 1,3 miljoni elaniku kohta üks arvestatav korvpalli-, jalgpalli-, võrkpalli- ja jäähokiklubi. Kui palju neid meie pisikeses riigis on? Ja kõik tahavad mängida Euroopas!

Meiegi peaksime oma paremad jõud koondama, sest ainult nii suudame läbi lüüa. Tundub, et meie spordialajuhtidel pole piisavalt ambitsioone.

Kas teil on ambitsioonid?

Kui ma olin Eesti Korvpalli Liidu president, siis tegin endale selgeks: me võime Eesti meistrivõistlused eriti hästi korraldada, aga kes meid selle järgi hindab? Peale oma rahva mitte keegi, kuigi ka see on oluline. Aga kui me Euroopas läbi lööme, on teine tera. Ja meil õnnetuski Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile jõuda. Me koondasime oma jõu, raha ja mängijad ning saime hakkama.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4