Evelin Ilves tavatseb Ärma talu külalistele pakkuda omaküpsetatud leiba. Perenaine kinnitab uhkusega, et seda kiidavad isegi need välismaalased, kes mustale leivale esimese hooga viltu vaatavad. Foto: Elmo Riig

Viimane aasta on 38-aastasele Evelin Ilvesele möödunud selge sihiga avada Abja lähedal Ärma talus eksklusiivne hotell-raamatukogu. Ehkki tööd on kunagise lauda müüridele kerkiva hoone juures veel kuhjaga, on perenaine veendunud, et suve keskel lööb koht külalistele uksed valla.

Evelin Ilves, kui palju on jutud Toomas Hendrik Ilvesest kui võimalikust järgmisest presidendist teie suuri plaane siin Ärmal seganud?

Ei ole üldse seganud. Ma ei spekuleeri selle teemaga. Praegu ei ole tegelikult veel kandidaategi esitatud, mistõttu on minu elu samasugune, nagu see on terve viimase aasta olnud. Mul on omad tärminid, millest ma juhindun. Pean suvel hotelli lahti tegema ja töötan selle nimel täie jõuga.

Pole mingit mõtet muretseda asjade pärast, mida veel pole. Mul on elus palju asju läinud teisiti, kui ma olen planeerinud. Kui nii juhtub, siis tuleb lihtsalt plaanidesse korrektiive teha. Vanad mulgid ütlesid: kunagi ei ole nii, et ei ole kuidagi.

Kas te oleksite valmis presidendiproua kohustused vastu võtma?

Ma ei ole sellele mõelnud. Ma tõesti ei tegele selle teemaga. Mul on siin üheaastane firma, kolmeaastane tütar ja 250-aastane talu — see on suur väljakutse, mis võtab 24 tundi ööpäevast.

Kui kaua te nüüdseks Ärmal olete elanud?

Tulime siis, kui sündis tütar Kadri Keiu. Tema saab nüüd kolme ja poole aastaseks.

Milline oli enne seda teie suhe maaeluga?

Lapsena veetsin kõik suved Võrumaal vanaema juures. Meid oli kaheksa lapselast, kes viidi sinna niipea, kui kool lõppes ja sõidutati linna tagasi 31. augustil. Vanaemal oli korralik talumajapidamine põldude, heinamaade ja loomadega.

Ärmale tulles meenutasin tihtipeale, kuidas ma lapsena virisesin, et ei taha ühte või teist tööd teha. Näiteks ei meeldinud mulle üldse maad kaevata, aga ma pidin seda Sakus aiamaal tegema. Nüüd olen selle kogemuse eest väga tänulik, sest maakaevamine on tegelikult täiesti spetsiifiline oskus.

Kunagi lubasin endale, et ei hakka iial mingisuguseid juurvilju kasvatama, ja olen sellel seisukohal püsinud tänaseni. Ilves vaatas hiljuti välja ühe maalapi, kus võiks hotellile ise porgandeid ja kartuleid kasvatada. Ütlesin: «Ole aga lahke, aga ise hakkad rohima.»

Kas siin linna isu peale ei tule?

Vastupidi, see tunne jääb üha kaugemale. Erkki-Sven Tüür, kellel on kodu Hiiumaa metsas, ütles kord, et õiget linnaenergiat on võimalik saada vaid suurtest linnadest ja selliseid Eestis polegi.

Eesti väikelinnad on väga armsad. Käin ikka paar korda nädalas Viljandis, Tartus või Pärnus. Seal on väga mõnus, aga sellel pole tegelikult mingit pistmist pärislinnatundega.

Tallinn on liiga närviline ja minu meelest täiesti elamiskõlbmatu linn.

Tallinna asjadest rääkides on paslik küsida, millisena te abikaasa kõrvalt Eesti poliitikat näete.

Itaallased ütlevad, et neil on maailma kõige lahedam riik, aga poliitika on õudne. Meil on umbes sama moodi.

Siit Mulgimaa metsast vaadates näeb kogu meie poliitika ja riigivalitsemine välja hoopis teistsugune kui Tallinnast. See on kohutavalt elitaarne. Tundub, et need inimesed, kes elavad väljaspool pealinna, ei ulatu kuidagi Toompeale — neid justkui polekski.

Nii mõnigi ütleb, et meil ei sobi ennast võrrelda Soome või Rootsiga, sest need on maailma ühed rikkamad riigid. Olgu, võrdleme siis näiteks Sloveeniaga. Seal ei hakka pärast Ljubljanat provints, vaid lähevad neljarealised maanteed kõikidesse suurematesse linnadesse, samasugustesse, nagu meil on Tartu või Viljandi.

Teisalt pole Eestis kõige suurem probleem mitte varanduslik, vaid hoopis hariduslik kihistumine. See on jõudnud lausa lasteaedadesse. Juba pisikesed lapsed saavad eluks erineva stardipagasi: ühed tulevad lasteaiast ja oskavad inglise keelt, teised pole arvutitki näinud.

Ma ei ütle, et Eesti liiguks tervikuna vales suunas, kuid kihistumine on küll tõsine mure. Meil pole kastiühiskonda kunagi olnud ja seetõttu mõjub ebavõrdsus meile psühholoogiliselt väga halvasti.

Kui palju te olete Lõuna-Viljandimaal kohanud sotsiaalsetest probleemidest sündinud trotsi ja viha?

Ma ei näe tigedust tavaliste inimeste hulgas. Seda näeb tipp-poliitikas. Võtame näiteks selle minu niinimetatud luukereteema ehk Eesti brändi («Welcome to Estonia!» — toim.). Meenutage, kuidas poliitikud selle üle sõimlesid ja ajakirjandus rääkis, et inimesed vihkavad kogu ettevõtmist.

Tutvustasin samal ajal projekti kõigis maakondades ja sain igal pool erakordselt heatahtliku vastuvõtu. Ma ei kohanud kusagil vihkamist.

Eesti märgi loomisest on möödas neli aastat. Kui hästi see teie arvates toimib?

Seda on algusest peale väga intensiivselt kasutatud. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse inimesed, kes koordineerivad Eesti ettevõtete osalemist välismessidel, ütlevad, et see märk on ribadeks kasutatud ja investeering on ammu mitmekordselt tasa tehtud. Õigupoolest oleks projekti tarvis arendada, aga keegi ei julge.

Mõned poliitikud ja ajakirjanikud räägivad veel praegugi, kuidas kõik läks untsu ja palju raha lihtsalt ära raisati. Küllap nad sisimas teavad, et see on puhas vale. Alles hiljuti nägin televiisorist, kuidas Moskva transiidimessil osalenud Edgar Savisaar suure «Welcome to Estonia!» märgi ees intervjuud andis.

«Eesti Päevalehe» peatoimetaja Priit Hõbemägi nimetas ühes telesaates «Welcome to Estonia!» projekti koguni Toomas Hendrik Ilvese kui presidendikandidaadi peamiseks luukereks.

See pole mingi luukere! Ajakirjandus tegi tookord minust negatiivse tegelase ja hakkas seda ka ise uskuma.

Kuhu te oma peagi valmivas hotellis selle märgi üles riputate?

Me pole selle peale mõelnud.

Tuleb tunnistada, et siia kanti eksklusiivse hotelli-raamatukogu rajamine tundub esmapilgul üsna pöörane plaan. Kuidas te selleni jõudsite?

Toomas käis pikka aega ümber vana lauda ja mõtles, mida sinna teha. Elamiseks oleks massiivsete maakivimüüride ja väikeste akendega hoone liiga külm ja pime, aga raamatute hoidmiseks sobib hästi.

Samal ajal arutasime, mis sorti ettevõtlust peaks arendama, et talu ise edeneks ja hakkama saaks. Meile soovitati igasuguste asjade kasvatamist, alustades viljast ja lõpetades alternatiivkultuuridega, aga me leidsime, et tark oleks tegelda ikkagi sellega, mida me oskame. Iga maalapp ei pea tootma käega katsutavaid vilju. Miks ei võiks siin Mulgimaal olla üks tore koht, mis toodab häid mõtteid ja puhast õhku?

Isiklikuks otstarbeks mõeldud raamatukogust arenes idee ettevõtteni üsna loomulikku rada mööda. Meil on mitukümmend tuhat raamatut ja ühel hetkel oli selge, et nende endale hoidmine oleks priiskamine. Välja me ei tahtnud neid anda ja sellest tekkis mõte, et raamatukogu juures võiks olla ka ööbimise ja seminaride pidamise koht. Sellised väikesed ja eraldatud nõupidamiskohad on maailmas väga populaarsed. Toomas ise käib aeg-ajalt miniseminaridel, kus 10—20 inimest maailma eri nurkadest tulevad kokku ja arutavad kolm päeva mingit tähtsat asja.

Kuulge, te piinate vaese Abja kandi päris ära, kui siin hakkavad tähtsad saadikud või presidendid nõu pidamas käima.

Siia võivad tulla kõik, mitte ainult tähtsad poliitikud. Teisalt on muidugi selge, et me ei raja odavat kohta.

Mis on teie arvates Mulgimaa eripära teiste Lõuna-Eesti piirkondadega võrreldes?

Haritud eestlased ja Eesti ettevõtlus sündisid just Mulgimaal. Paraku on teised piirkonnad oma eripäraga palju kaugemale jõudnud. Asi on ilmselt selles, et Mulgimaalt küüditati ära palju rohkem inimesi kui mujalt. Mõningates valdades elab vaid mõnikümmend protsenti niisuguseid inimesi, kellel on selle kohaga pikem side.

Õnneks on hakanud inimesed Mulgimaale tagasi tulema. Siin leidub palju ettevõtlikke inimesi, kellel on ka juured. Kui ma kolm aastat tagasi Ärmale tulin, võttis mul Abjas poes käimine umbes kümme minutit. Nüüd kulub selleks tund aega, sest kohtan igal sammul tuttavaid, kellega on millestki rääkida.

Mul on jäänud mulje, et ülejäänud Eestis kujutatakse mulke mingi müütilise ülbusega. Miks seda nii hästi meeles peetakse, aga muu ära unustatakse?

Raske öelda. Võib-olla on asi selles, et kõik on kohustusliku kirjanduse kaudu tuttavad Kitzbergi Mogri Märdiga. Mina leian, et Mulgimaa ei peaks oma Mogri Märti mingil juhul häbenema. Viljandi linnapea Peep Aru ütles ühel nõupidamisel, et ega mulgid olnud mingid sellised mehed, kes niisama mulgi kuuega ringi käisid — nad käisid ikka vahepeal Tallinnas kaklemas ka.

EVELIN ILVES

Haridus: Saku Gümnaasium, Tartu Ülikooli arstiteaduskond, Tartu Ülikooli avatud ülikooli majandusteaduskonna magistriõpe (lõpetamata).

Ametikäik.

1986—1993 ülikooli kõrvalt Tartu Ülikooli psühhiaatriakliinikus arsti assistent, lastekliiniku reanimatsiooniosakonna õde ning Maarjamõisa haigla operatsiooniploki sanitar.

1994—1995 Nõmme erahaiglas Fertilitas avalike suhete projektijuht.

1993—1995 rahvusvahelise juhtimisteabe ja konsultatsioonifirma EMI International koolituskonsultant.

1995—1996 reklaamibüroo Kontuur Leo Burnett projektijuht.

1996—2001 Eesti Päevalehe aktsiaseltsi turundusdirektor ja juhatuse liige.

2001—2002 Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse turundus- ja mainekujundusprojekti «Eesti tuntuks!» juht.

2004 ajakirja «Life in Estonia» peatoimetaja.

Alates 2002. aastast kaastööd ajalehtedele «Eesti Päevaleht», «Postimees» ja «Eesti Ekspress» ning ajakirjale «Kodukolle».

Alates 2005. aastast ettevõtja Mulgimaal.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.29