Liiwi bowling’uklubi baaridaam Ene Unt naudib oma tööd, sest saab seda tehes palju õppida. Foto: Peeter Kümmel

Baaridaamitööle sattus 19-aastane Ene Unt «Sakalast» loetud kuulutuse peale. «Minu ametis on põhiline inimestega suhtlemine. Uutes seltskondades ei ole ma väike hall hiireke, vaid lähen inimestega rääkima. Olen esimene, kes hakkab rääkima, sest siis on ka teistel lihtsam.»

Kliendid on klubis sõbralikud

Tööd peab neiu fantaasiarikkaks. Ligi viie bowling’us töötatud kuu jooksul on ta õppinud kokteile segama ning julgeb juba ühte ja teist klientidele soovitada.

«Kliendid on siin hästi sõbralikud, mõni on juba uksest sisse astudes nagu oma inimene,» rõõmustab Unt. «Huvitavate inimeste näod jäävad varsti meelde.»

Klubis on bowling’uradade kõrval omanikke ootamas hea hulk kotte, kus on sees isiklikud kuulid. «Osa inimesi käib siin pidevalt, bowling on neile sport ja huviala.»

Tihti peetakse klubis sünnipäevapidusid, ka laste omi. «Lapsed on viisakad. Lärmamist, läbustamist ega halvasti ütlemist pole meil olnud.»

Tööle tuleb baaridaam iga päev rõõmuga, eriti seetõttu, et tööpäev algab alles hilishommikul. «Olen õhtune inimene!»

Plaan edasi õppida

Möödunud suvel lõpetas Ene Unt Viljandi Maagümnaasiumi. Edasi õppimine on küll plaanis, aga sellest ei taha neiu rääkida, muidu sõnub ehk ära.

Enne gümnaasiumis õppima asumist ja Viljandisse Männimäele kolimist elas ta Leies, kus kasvas lapsest peale vanaema hoole all. Ema ja isa on tal lahutatud ning neil on uued pered. Tal on õde ja kaks venda.

Vanaema on neiule väga kallis ning vabadel hetkedel sõidab ta ikka Leie. «Mõneaastasena läksin ükskord ema-isa juurest üksi bussi peale ja ütlesin bussijuhile, et mina tahan vanaema juurde,» naerab Unt. «Bussijuht ei osanud minuga midagi teha.» Seda ta enam ei mäleta, kuidas ta lõpuks tagasi koju jõudis.

Lapsepõlv Leies

Leies veedetud lapsepõlvest meenuvad neiule rohelised põllud, oma aed ja sõbralikud inimesed. Leie Põhikoolis oli väike koolipere, seetõttu leidsid õpetajad õpilaste jaoks alati aega. «Spikerdada ei saanud, nii et kontrolltöödeks pidin alati ära õppima,» muigab Ene Unt.

Põhikooli ajal osales ta mudilas- ja lastekoori ning tüdrukute ansambli tegevuses, kuid maagümnaasiumi ajal jäi see soiku.

«Minu arvates on mulle elevant kõrva peale astunud, hoopis 17-aastane õde Getter on see, kes hästi laulab ja joonistab,» lausub Unt. «Tema käib Tartus kunstigünaasiumis ja muusikakoolis.»

Gümnaasiumis oli tema lemmikaine bioloogia ning loomad on neiule alati südamelähedased olnud. «Meil on alati loomad kodus olnud. Lapsepõlves oli korraga 35 hobust, 200 kana, 15 lehma ja kuus koera. Ema peab seniajani hobuseid.»

Ratsutamisest pole Unt osanud kunagi lugu pidada, küll aga meeldib see tema õele. Kodus praegu neiul looma pole, sest tihe töögraafik ei võimalda lemmiku eest korralikult hoolitseda.

Kihlus aasta tagasi

Unt elab koos elukaaslasega, puidufirmas Dold vahetusülemana töötava Raunoga. Üle kolme aasta koos olnud paar kihlus ülemöödunud aasta jõululaupäeval. «Raunol tuli selline mõte,» ütleb neiu ja näitab sõrmes kena kuldset kiviga kihlasõrmust.

Esialgu on noored plaaninud Viljandisse elama jääda. «Ma tunnen ennast siin turvaliselt,» kinnitab neiu. «Kui öösel linna peal kõnnin, ei tunne ma kabuhirmu, Tartus vaatan kogu aeg üle õla. Tallinnast ma parem ei räägigi, see on püstihull koht!»

Ta on kuulnud, et paljud noored peavad Viljandit liiga väikeseks linnaks.

Suurt rolli mängivad muidugi töökoht ja makstav palk. Põhilised meelelahutuskohad, näiteks teater ja kino on ju siin olemas.

Ene Unt on mitu aastat suviti tööl käinud. «See on parem, kui kogu aeg vanemate käest raha küsida,» lausub ta.

Esimene tööots oli pärast kaheksandat klassi kolm nädalat Soomes Tampere lähedal maasikapõllul. «Mulle meeldis seal väga, mõnusad suured maasikad olid!»

Suviti Soomes tööl

Esimesel õhtul said eestlased kõhutäie maasikaid. Järgmistel päevadel põllul töötades neiule palju maasikaid suhu ei sattunudki.

«Mul on alati marju korjates nii, et rohkem läheb ämbrisse kui suhu. Õega olen seetõttu kakelnud, sest tema ei viitsinud maasikaid korjata ega põllul süüa. Kui koju läksime, siis hakkas ta minu ämbrist sööma ja ma sain ta peale nii vihaseks!»

Ainus mälestus esimesest palgast on sõrmus, ülejäänud raha kulus maiustuste ja muu peale.

Ülemöödunud suvel töötas neiu koos elukaaslasega Soomes Oulu lähedal talus, kus tuli laudas töötada ja lehmi lüpsta. See oli juba tuttav töö. «Olen ka hobust lüpsnud,» toob ta näiteks.

Töökaaslane Reiko Sova naljatab vahel, et nende baaridaam võtab igal hommikul kaks energiatabletti ja siis on päev otsa nagu energiajänes.

«Tegelikult see nii ei ole,» naerab neiu. Oma energiapatareisid laeb ta õhtuti teki all teleka ees istudes.

Arvamus

Reiko Sova,
töökaaslane

Ene on hästi töökas ja aktiivne, teeb kogu aeg midagi. Ta on energiline ja saab klientidega väga hästi läbi. Ene särab, tema näos on kogu aeg päike. Ta üritab kõike õppida ja osata nii baaris kui bowling’umasina taga.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4