Muhtar Setdarov on inimesi masseerinud juba 23 aastat. Foto: Elmo Riig

Viljandi Tervisekeskuse masseerija Muhtar Setdarovi südamesoov on kunagi oma kodumaale Türkmenistani naasta. Millal ta seda teeb, ei oska mees öelda.

«Minu kodumaal on arvamus, et seal, kus inimene on sündinud, peab ta ka surema,» ütleb arusaadavas eesti keeles rääkiv turkmeen. «Mina veel surema ei hakka, aga mõtlen kogu aeg, et võib-olla järgmisel aastal lähen koju tagasi. Nii plaanin ma juba ülikooli lõpetamisest saadik,» muigab ta.

Muhtar Setdarov lõpetas keskkooli oma kodumaal Türkmenistanis. Seejärel käis ta sõjaväes ja õppis Leningradi sporditehnikumis.

Mees on kaheksa aastat tippsporti teinud ning olnud Nõukogude Liidu meistersportlane. Tema alad olid 800- ja 1500-meetri jooks. Endine tippsportlane käib praegugi kolm-neli korda nädalas jooksmas ja vahel ujumas.

Pärast sporditehnikumi lõpetamist alustas Muhtar Setdarov õpinguid Leningradi spordiinstituudis kergejõustiku alal. Teisel kursusel läks ta üle Türkmenistani ülikooli ja sai kõrghariduse diplomi oma kodumaal.

Liiduvabariik otsustas noore mehe saata spordiarstiks edasi õppima ning selleks tuli tal sõita Tartusse, kus tol ajal oli riigis ainus võimalus spordimeditsiini õppida.

1986. aastal hakkaski 26-aastane Muhtar Setdarov õppima Tartu Ülikooli grupis, kus oli tudengeid kõikjalt Nõukogude Liidust. Paraku kaotati enne tema lõputunnistuse saamist ülikoolis spordiarsti eriala. Mees lõpetas 1992. aastal üldarstina, aga sai ka spordiarsti diplomi.

Kuna Nõukogude Liit oli lagunenud, siis ei olnud tal enam kohustust koju tagasi minna.

Teeb ka manuaalteraapiat

Muhtar Setdarov räägib, et tema eesmärk oli teha Eestis internatuur ja doktorantuur ning minna siis kodumaale tagasi. Internatuuri saigi ta Tartu naistekliinikus tehtud, aga doktorantuuri mehel astuda ei õnnestunud.

«Seaduse kohaselt pidi arst oskama rääkida kõrgemal tasemel eesti keelt, kuid mina ei osanud seda üldse,» selgitab mees. «Olin ülikoolis ju venekeelses grupis».

Nüüdseks on mees töötanud aastaid Tartus massöörina. Kaks aastat on ta tegelnud sel alal ka Viljandi haiglas.

Juba 11 aastat teeb Setdarov veel manuaalteraapiat, mida õppis ülikooli kõrvalt läbitud kursusel.

«Massaaži olen õppinud lausa neli korda,» räägib turkmeen. «Kõigepealt käisin Leningradis neljakuulistel kursustel. Siis õppisin seda tehnikumis, instituudis ja ka Tartu ülikoolis.»

Inimesi on ta masseerinud juba 23 aastat.

Muhtar Setdarovi sõnul tegutseb praegu palju massööre, kes nimetavad end pärast lühikese kursuse läbimist kohe spetsialistiks.

Tema hinnangul ei ole see ala sugugi nii lihtsalt omandatav. Iga massaažiliigi kohta kehtivad oma reeglid ning inimeste ravimiseks on vaja ka meditsiinilisi teadmisi.

«Mina olen lõpetanud kaks ülikooli ning nii kaua sel alal töötanud, et kui inimene tuleb, näen ma juba ise ära, mis on tema probleemid. Mul pole vaja teadagi, mis diagnoosi on arst kirjutanud,» ütleb mees.

Alates 1. septembrist masseerib ta Viljandi Tervisekeskuses nii täiskasvanuid kui beebisid.

Eestlasi kimbutab depressioon

«Patsiendid on väga targad,» arutleb ta. «Võid ju ennast kiita, kuid kui teed tööd halvasti, ei tule nad enam tagasi.»

Muhtar Setdarovi hinnangul on Eestis palju haigeid inimesi. Kõige levinumad mured on kõrge vererõhk ja depressioon, liigestehädad, radikuliit ja skolioos.

«Minu kodumaal ei ole inimestel nii palju psüühilisi haiguseid,» nendib turkmeen. «Meil ei hoia inimesed oma tundeid ja mõtteid niimoodi enda sees. Nad räägivad, karjuvad ja teevad nalja. Siin kogutakse kõik sisemusse.»

Muhtar Setdarovist endast on haigused mööda käinud. Ka tema Turkmeenias elavad sugulased (vanemad, kolm venda ja neli õde), on terved. «Minu 78-aastasel isal on kõik hambad suus, nii nagu minulgi,» naeratab mees.

Ta pole kordagi elus proovinud suitsetada ega kanget alkoholi tarbida. Ta selgitab, et Türkmenistanis ei tohigi tänaval suitsetada ning purjus turkmeenlasi kohtab seal samuti väga harva. «Purjuspäi ringi käimine on meie jaoks suur häbi.»

Kodumaale raske minna

Lapsed ei saa seal samuti nii omapäi käituda kui Eestis. Kuni 18-aastaseks saamiseni peavad lapsed ema-isa käske täitma ja vanemaid austatakse kuni surmani. Vaatamata kõigele sellele on Muhtar Setdarovil raske oma kodumaale naasta. Viimati käis mees seal paari aasta eest.

«Olin seal kuu aega, kuid rohkem ei suutnud kannatada,» nendib ta. «Kogu võim on presidendi käes ja ta teeb, mida tahab. Tema vastu ei tohi midagi rääkida. Kui sa seda teed, pannakse sind vanglasse või hullumajja.»

Muhtar Setdarovi sõnul ei teata väljaspool Türkmenistani seal toimuvast eriti midagi, sest võõraid inimesi riigis jälgitakse. «Kui võõras soovib pärast kella seitset õhtul Ašgabati minna, ei lasta teda enam sinna sisse,» toob ta näiteks.

«Need inimesed, kes seal elavad, on võib-olla rahul, sest neile on gaas ja elekter tasuta ning nad ei pea üüri maksma. Mina olen aga näinud teistmoodi elu ja mulle on sealne kord väga imelik,» ütleb ta.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1.54