Aino Känd on üks kolmest piletimüüjast, keda külaline Viljandi veetornis kohata võib. Tal jagub alati naeratusi ja lahkeid selgitusi. Foto: Peeter Kümmel

Viljandi veetorni piletimüüja Aino Känd kandis suvel tööl kaasas Kodaki fotoaparaati ja jäädvustas paljud huvitavad inimesed külalisteraamatu tarvis pildile.

«Olen paljudele pakkunud, et teeme pilti, saate kümne aasta pärast tulla ning vaadata ja meenutada,» põhjendab naine. Tema sõnul satuvad piltidele ennekõike need inimesed, kes on Viljandi veetornist kui vaatamisväärsusest ja linna esindusobjektist vaimustusse sattunud ning nõustuvad endast külalisteraamatusse märki jätma.

Ennast tahavad pildistada lasta tavaliselt inimesed, kel on külaskäigu põhjuseks mingi tähtpäev, näiteks pulma-aastapäev.

Albumisse on vanaproua kogunud ka kõik ilusamad sündmused, mille linn on korraldanud. Teiste hulgas on mitmel pildil Vapiroosi päeval toimunu.

Piletimüüja on ka giid

71-aastane Aino Känd ei varja, et veetorni tutvustamise töö meeldib talle väga. «Seal on lausa rõõm töötada, saab inimestele Viljandist kõike ilusat rääkida,» kinnitab ta.

Kuigi ametlikult on ta piletimüüja, tähendab see töö siiski suurelt jaolt ka giidiametit. 1. maist 20. septembrini töötab veetornis kolm inimest, korraga on vahetuses kaks inimest. Üks istub pool päeva all, teine üleval. Siis vahetatakse kohad. Aino Känd on veetornis ametis teist aastat. Koos temaga töötavad seal ka Tiia Sülla ja Linda Margna.

Naised jaotavad infovoldikuid ja kalendreid ning oskavad inglise keeles uudishimulike küsimustele vastata. Tavaliselt tahavad külalised teada linna ja veetorni minevikust või küsivad teiste vaatamisväärsuste kohta.

Piletimüüjal on meenutada palju ilusaid juhuseid. Alles hiljuti külastas veetorni üks Rootsi väliseestlaste perekond. Isa oli juba lapsena Jõgevamaalt läände lahkunud ja oli nüüd koos väikese pojaga kodumail. Ka poeg tahtis annetuskarpi raha panna.

«Poiss küsis nii ilusti, kas ta võib oma raha panna. Ütlesin, et küsi isa käest, aga laps vastas, et tal on oma raha ka. Võttiski siis kõhu pealt kotist raha ja pani annetuskarpi,» meenutab Aino Känd heldimusega.

Kui kevaditi hakkavad torni külastama koolide grupid, siis pidavat paljud lapsed meelsasti raha karpi laskma. Paraku on ette tulnud sedagi, et käsi aetakse sinna hoopis vastupidisel eesmärgil.

Külalisi igast ilmakaarest

Kord tõi üks proua Brüsselis töötav sugulane Viljandisse oma inglastest tuttavad. Vanem proua oli hoolega vaadanud seintel asuvaid pilte. Kui ta märkas fotot, mis oli tehtud 1914. aastal Haridusseltsi hoovis Viljandi teisel muusikapäeval, siis oli külaline imestanud, et kõik mehed kannavad ehtinglaslikult kaabusid.

Aino Känd meenutab inglaste vaimustust, kui nad kõndisid lumesajus Viljandi tänavatel, külastasid siinseid kirikuid ja said Grand Hotelis konnakoibi süüa. Nemad nimelt ei uskunud, et Pariisis maitstud hõrgutist võib nii väikesest Eesti linnakesest leida.

Piletimüüja sõnul on veetorni kaugemad külastajad sinna sattunud Egiptusest, Jaapanist, Türgist ja Malaisiast. Euroopa riikide turistid on üsna tavalised. Emotsioonid on eri rahvastel erinevad. Näiteks hollandlased pidid ohkama, et küll linnas on palju puid.

Paljud külalised käivad gruppidena veetornist vaateid imetlemas, aga mõni satub siia ka omal käel. «Sageli käivad meie koolides õppivad vahetusõpilased, kes toovad oma tuttavaid kaasa ja räägivad veidi eesti keelt,» kõneleb Känd.

Tema meelest on see ilus, kui mõni grupp koguneb torni ülemisse ossa, istub maha ja laulab. Tavaliselt kõlavad vaimulikud laulud. «Nad käivad siin justkui harjutamas,» arvab naine. «Sellised esteetilised inimesed näitavad, et Eesti on kõrge kultuuriga maa.»

Aino Känd ütleb, et veetornist satuvad vaimustusse ka Eesti inimesed, kelle koduasulas sellist vaatetorni pole. Külalisteraamatus on palju sissekandeid, milles soovitatakse kindlasti see unikaalne ehitis säilitada.

Mõni inimene on avaldanud arvamust, et raha pole vaja koguda lifti ehitamiseks, alles tuleks hoida hoopis vanaaegne trepp.

Samuti on tehtud ettepanekuid, et ülemisel korrusel võiks akende all olla rohkem trepiastmeid ja käsipuud ei teeks paha. Omajagu huvi äratavad inimestes ajaloolised pildid — nii mõnigi külastaja on neil enda üles leidnud. Tavaline on ka trepiastmete lugemine — mõni läheb lugemisega sassi ja alustab uuesti.

Aino Känd ütleb, et tema on kõige rohkem käinud üles-alla viis korda päevas.

Tahab tööd teha

«Paljud inimesed küsivad, miks ma nii palju rügan. Ütlen, et mu kaksikvend suri viieaastaselt, pean ka tema eest rügama,» muigab naine.

Üks põhjus, miks Aino Känd ikka tööl käib, on vajadus alles hoida kolmetoalist korterit Toome tänaval, sest arved on üsna kopsakad. Kuigi naisel on kodutalu Holstres, ei kavatse ta kummastki elamisest loobuda.

«Ei pea ju kohe kõike kergekäeliselt müüma, kui on raskusi. Midagi elust tuleb ka alles hoida,» mõtiskleb ta. Enne kõike on tal vanaemana meeles üliõpilase- ja õpilaseeas pojatütred, kel on kodu loomine veel ees.

Isatallu läks Aino Känd koos nüüdseks manala teel käiva abikaasaga 1990. aastal. Sinna rajasid nad aia, kuhu istutasid viljapuid ja -põõsaid.

«Olen pidanud kohustuseks talu alles hoida. Olen talumaadele kasvama pannud üle neljasaja kuuse, tamme ja männi,» kinnitab Känd.

Naine lubab, et teda võib ka tuleval suvel veetornis külastajatele selgitusi jagamas näha.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5