Kahekuised kiharakarvalised retriiverid Heartbreaker ja Hope kipuvad oma peremehe Kalvo Kriiski sülle. Foto: Elmo Riig

«Ulli! Tule tagasi!» hõikab Kalvo Kriisk. Muidu nii kuulekas loom käitub hariliku peni kombel ega taha tulla, sest ta on leidnud kondi. Koera kartus osutubki põhjendatuks: peremees võtab tal selle käest ja paneb prügikasti.

Ulli tegelik nimi on Vimpulan Uskalias Ulrika.

Kalvo Kriisk tõi 2001. aasta novembris 5000 marga eest Soomest kutsika. Must karakullitalle moodi kähara karvkattega loom osutus siin esimeseks kiharakarvaliseks retriiveriks. Praegu on Eestis tema peremehe teada koos Ulli tütre Stellaga kümme kiharakarvalist, Ulli viimased kahekuised pojad lisaks.

Must puudel oli esimene

Iga algus on arglik ja väikene. Perekonna esimene tõukoer oli must puudel Kipsi, kes osteti 1991. aastal. Mõni aasta hiljem lisandus tol ajal nii moekas Dalmaatsia koer.

2000. aasta suvel sai Kipsi surma, kui ta oli keelust hoolimata jooksnud autoteele. Dalmaatslane vajas uut kaaslast ning valik langes kuldse retriiveri kasuks.

Nii võtsid 2001. aasta sügisel Ullit vastu peaaegu kaheaastane kuldne retriiver ja kuueaastane dalmaatslane. Kuldne lapsendas musta kutsika ja kasvatas teda, nagu oleks Soomest toodud kiharakarvaline tema oma laps.

Praegu elab ja teeb Klooga ja Niitvälja vahel asuva Kriiskide kodu hektarisel hoovil koerustükke kaks musta kiharakarvalist retriiverit ja neli kuldset. Üks mustadest on Ulli ja teine tema kaheaastane tütar Stella. Sealsamas müravad ka Ulli uued kutsikad.

«Kõik meie koerad on omavahel suured sõbrad,» kiidab nende peremehe ema Ellen Kriisk. «Kui minnakse näitusele või mõnele teisele retriiverite üritusele, siis meie koerad hoiavad kokku ja ajavad oma asju koos. Kui autosse võetakse ainult üks koer, siis teised istuvad värava juures ja ootavad, kuni sõber tagasi jõuab. Ja oh kui palju on siis rõõmu ja hullamist!» jutustab ta.

«Kui kellelgi on kutsikad, siis on teised talle toeks. Kutsikatega mängitakse ja neid hoitakse.» Naise sõnul on Ulli kutsikate kõige parem hoidja aprilli lõpul sündinud kuldne Tikker.

Ilmselt võiks pereema tunde jutustada sellest, mida need tõukoerad teevad ja mille poolest võib nende üle uhke olla.

«Meie Šeila esimesed kutsikad osutusid 2002. aastal parimaks Eestis sündinud kuldse retriiveri pesakonnaks,» ei saa Ellen Kriisk jätta kiitlemata. Tema poeg oli saanud retriiverite erinäitusel rändkarika. Lisaks on ta retriiverite tõuühingu juhatuse liige.

Ilusad koerad on hobi

«Olen oma koertega käinud paljudel näitustel,» sõnab Kalvo Kriisk ning nimetab Lätit, Leedut, Valgevenet ja Venemaad.

«Kõik arvavad, et ma teenin tõukoerte pealt kõvasti,» nendib ta. «See on mu hobi, kallis hobi. Loomade terviseuuringud ja näitused piiride taga on väga kulukad.»

Et käharaid koeri on Eestis napilt ning kuldsedki pole väga levinud tõug, siis emasele paarilise leidmiseks tuleb sõita teise riiki ning seejärel maksta isase peremehele iga kutsika eest sada eurot.

Pole selleski valdkonnas uudis, et päristööga peab hobiga tegelemiseks raha teenima. Eriti kui tõukoeri on vähe ja emastele antakse pärast poegimist pikalt puhkust.

Kalvo Kriisk on kõrgharidusega meremees, ta töötab Paldiski Lõunasadamas vahetuseülemana. Tema mure on see, kuidas tema vahetuse ajal kaubalaevu vastu võetakse, lossitakse ja teele saadetakse, ning kuidas selle sadama ainus reisilaev liigub.

Ent kutsikatega mässates jääb jutt siiski üksnes koerte juurde.

«Kõik retriiverid on linnukoerad, ent kõige parem jahiinstinkt on kiharakarvalistel. Nad toovad mahalastud pardi külma vett kartmata jahimehele kätte, on sõnakuulelikud ja kõrge intellektiga.»

Ema Ellen Kriisk rõhutab oma lemmikute muid omadusi. «Nad on ehtsad perekoerad ja head stressi maandajad. Kui su kõrvale tuleb sõbralik neljajalgne ja sa libistad käe üle tema kasuka, siis tunned, et mured jäävad kuhugi kaugele. Või kui sul on olnud palju tööd ja sa jõuad hilja koju, siis ei muutu kodused tõredaks, sest ootajail on koer, kes armastust ootab ja ise seda vastu pakub.»

Ellen Kriisk on kindel, et sellest perest, kus laps kasvab koos koerast sõbraga, ei tule vägivaldseid inimesi.

Kiharakarvaline retriiver

Neid on nii musti kui pruune. Tõug pärineb Inglismaalt ja on säilinud peaaegu kahe sajandi vältel muutumatuna. Esimene kiharakarvaliste tõugu koerte maailmanäitus oli 1998. aastal Soomes ja teine 2002. aastal Hollandis. Järgmist on oodata juba 2006. aastal.

Allikas: Kalvo Kriisk

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4