Pärast sõda oli Eestis rohkelt end jumalakartlikuks nimetanud inimesi. Paraku ei takistanud see neid kommunistlike ametimeeste juures kaaskodanike peale kaebamas käimast. Nad küll kirusid uut võimu, kuid võtsid samal ajal hea meelega osa represseeritute varandusest.

Ka vene rahvas oli sotsialistliku revolutsiooni ajal valdavalt usklik, kuid toetas sellest hoolimata veriseid kommuniste. Midagi niisugust oli ka Itaalias, kus paljud talupojad seadsid pärast Esimest maailmasõda jumalaema pildi kõrvale Lenini ning pärast Teist maailmasõda Stalini pildi. Nad uskusid, et pühakud Lenin ja Stalin aitavad neil mõisnikelt maad kätte saada.

Meeles tasuks pidada sedagi, et Nõukogude Liit polnud tegelikult sugugi ateistlik riik, nagu armastati öelda. Selles riigis kehtis kindlalt Lenini-Stalini usk, mida suur osa elanikkonnast truult järgis. NLKP XX kongressi otsused ei muutnud tegelikult selles asjas midagi, sest Lenin jäi rahvamasside silmis ikkagi ilmeksimatuks pühaks prohvetiks.

Keskajal olid kõik inimesed usklikud, kuid pole mingit alust arvata, et nad käitusid tänapäeva inimestest korrektsemalt. Nad käisid küll hoolikalt kirikus ja täitsid usulisi kombeid, kuid kristluse tegelikku õpetust järgisid neist vähesed. Kirik tundis rohkem muret oma ilmaliku võimu ja priviligeerituse pärast.

Seega on paslik küsida: kas usk teeb ikka inimesi paremaks.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.8