Need on väikesed, ent kõnekad näited sellest, kuidas kultuuriasutustesse satuvad inimesed, kel pole kultuuriga vähimatki seost. Need on inimesed, kes tavatsevad autopesulate järjekordades ette trügida, pargivad oma sõidukeid invaliididele mõeldud kohtadele, sõimavad ühistranspordis kaassõitjaid ja lagastavad vähimagi süümepiinata loodust.

Nii kurb kui see ka pole, ei saa me siinkohal luua kahte selget leeri: meie ja nemad või head ja halvad. Ühiskonda pole võimalik jagada teineteisest eraldi seisvateks gruppideks, sest kokkuvõttes on kõik ikkagi omavahel sõltuvuses ja tugevasti seotud.

Näitlejat segav noormees ei ole kauge tulnukas, kellele kehtivad meile tundmatud reeglid. Ta on otsene peegeldus sellest, mis toimub koolides, kauplustes, bussijaamades, maanteedel ja kodudes. Miks ta peakski pimedas teatrisaalis oma kaaskondseid austama, kui ülejäänud ajal on teda ümbritsevatel inimestel kombeks vähimagi konflikti korral teineteisele valusaid maksahaake anda?

Tänase «Sakala» esiküljele jõudnud Ugala teatri töötajate mure võiks panna nii mõnegi õpetaja ja lapsevanema mõtlema selle üle, mida ta on teinud ja mida tegemata jätnud. Kunagi pole liigne küsida, millisena me laseme maailma oma lastele paista ja milliseks see neid muudab.

Ülbitsevad ja ükskõiksed noored ei ole moodsa ajaga kaasas käiv paratamatus, vaid otsene viide laiemalt valitsevatele normidele või nende puudumisele. Oma teguviisiga räägivad need noored hoolimatusest ja ükskõiksusest, nad räägivad täiskasvanutest, kellel pole leidunud aega nendega tegelemiseks.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5