Teatripedagoogi ja lavastaja Kalju Komissarovi juubeliõhtul Ugalas oli palju ilusaid hetki. Näiteks see, kui Komissarov pärast kultuuriakadeemia näitlejahakatiste etüüde käsi laiutades tunnistas: «No näete ise! Ei saa ju muudmoodi kui neid armastada!» Või see, kui lavale kõndis paljas, vaid rannarättidega kaetud lavakunstikooli XV lennu esindus, viimasena Merle Palmiste, kes siis sügavalt oma õpetaja poole kummardades ütles: «Aitäh, et õpetasid meid ujuma!» XIII lennu lõpetanud tantsisid stseeni 19 aastat tagasi publiku lemmikuks kujunenud muusikalist «Oklahoma», igaühel käes tordikarp, närtsinud tulp ning šampanjapudel. Siis laulis Ugala näitleja Priit Võigemast nagu lõoke ette Kalju Komissarovi vastuseid 1988. aastal ajakirjas «Teater. Muusika. Kino» ilmunud intervjuust Reet Neimarile. Ning teenis publiku marulise aplausi. Lõpuks seisis 60-aastane Kalju Komissarov, presidendilt saadud ja Viljandi maavanema kätte antud Valgetähe III klassi orden lindiga ümber kaela, kõikide oma õnnelike õpilaste keskel, keda oli laval viis korda rohkem, kui pildile mahtus, käed ülalt sadava kullavihma poole õieli imekaunite laulusõnade «All We Need is Love» saatel. Armastus on kõik, mida vajame. Foto: URMAS VOLMER

Sa pole mind täna õhtuks siia kutsunud, sest sa kutsusid ainult need, keda sa ise oma õpilasteks pead. Sa unustasid, et tegelikult sa ei või teadagi, kui palju on neid, kes sind oma õpetajaks peavad. Ühena neist tulingi ma siia. Ja et ma olen sinu õpilastest üks vanemaid, tegi kohalik ülemjuhataja Peeter Tammearu mulle ülesandeks rääkida teistele su õpilastele, mida sa peale nende õpetamise veel elus teinud oled. Sest nagu ta ütles, äkki arvab mõni, et sa oledki lavastanud vaid «Seitset venda» kuulsa lavastaja Elmo Nüganeni juhendatud lavaka kursusel.

Ma pole käinud üheski sinu tunnis

Aga kõigepealt — miks ma julgen sind pidada enda õpetajaks. Ma pole käinud üheski sinu tunnis, isegi kiibitsejana mitte. Aga ma olen näinud vist kõiki sinu lavastusi, välja arvatud Mongoolias tehtud «Macbeth». Mõned lavastused oleme ka formaalselt teinud koos ja sa oled lubanud mul olla paljudes oma proovides.

Rohkem kui keegi teine oled sina mulle õpetanud seda, et igasugune kunstiteos, aga eriti lavastus, algab sõnumist, mida tema looja tahab selle teosega väljendada. Sõnum peab olema suunatud võimalikult suurele hulgale meie kaasaegsetest ning lähtuma võimalikult siiralt sellest, mida looja ise oma südames tunneb, peas mõtleb ja ausalt arvab nii iseenda kui kõige selle kohta, mis meid ümbritseb.

Kui sellist selget sõnumit pole, siis inimene võib küll kunstiga leiba teenida ja tema lavastus võib olla intellektuaalselt huvitav, teatrimõtet arendav, vastavalt žanrile kas lõbus või kurb ning isegi andekas, kui on tegemist talendika kunstnikuga, kuid see lavastus vaadatakse ära ega lähe mitte kellelegi korda ning unustatakse järgmiseks hommikuks.

Just see — mille nimel — teeb kunstiteosest ühiskondliku sündmuse ja just seda oled sa kogu oma loominguga alati taotlenud ning kõigile oma õpilastele sisendanud.

On olnud olukordi, kus sa oled pidanud oma professionaalseid oskusi rakendama leivateenimiseks, ning need, kes sind lähemalt tunnevad, on näinud, kui raske ja valus see sulle on olnud, kui häbi sul on olnud isegi siis, kui tulemusel pole vigagi ja saalid on täis.

Ja kui hea meel on sul olnud, kui just see sinu juhtmõte on leidnud väljenduse mõne su õpilase töös, ja kui kurb sa oled olnud, kui sa pole seda seal näinud. Me kõik teame, kui harva sa vaatad oma õpilaste töid, ja ma arvan, et see on kartusest — sa oled ju üsna õrn ja kardad haiget saada, kui sa ei leia neis seda, mida oled neile õpetanud, ning siis sa arvad, et sina oled selles süüdi.

Teine asi, Kalju, mida sa oled õpetanud mulle, ja ma arvan, et kõigile oma õpilastele, on oma veendumustele kindlaks jäämine ja julgus neid kaitsta ükskõik kelle ees ja ükskõik millises olukorras, nii oma loomingus kui sekkumisel ühiskonnaellu.

Kust küll selline iseloom?

Aga vaadakem siis nüüd, kust selline iseloom pärit on.

Tänane juubilar sündis 8. märtsil 1946. aastal Võrus, praegu valitseva mõttelaadi kohaselt okupantide perekonnas.

Tema ema polnud küll päris sajaprotsendiline okupant, sest Sillamäe õlivabriku tööliste pered olid 1941. aastal Eestist taandunud Vene armee vägisi Kuibõševi oblastisse evakueerinud, kuid 1944. aastal tulid nad Eestisse tagasi, tuleb tunnistada, siiski koos Nõukogude armeega.

Isa vanemad olid Venemaale Vologda kanti rännanud aga päris vabatahtlikult juba tsaariajal. Olgu öeldud, et kodusõja päevil saigi vanaisa Joosep Kommussaarest seal Komissarov. Nüüd purustan ma küll müüdi sellest, et Komissarov on Kalju teadlikult valitud kunstnikunimi.

Isa Johannes, kes Velikije Luki all oli kaotanud jala, tuli korpusepoisina Eestisse ja määrati Narva täitevkomitee rahandusosakonna juhatajaks. Ta tutvus samasse osakonda tööle tulnud Virvega ja neist sai 1945. aasta jaanuaris üheksas uue võimu ajal Narvas registreeritud pruutpaar.

Ma kardan, et noored ei teadnudki häbeneda oma rolli meie kodumaa kurvas saatuses. Nad olid tulnud sõjast räsitud vanemate ja vanavanemate maale, et see oma tööga tuhast tõsta ning siin majandus, eestikeelne haridus ja kultuur taas elama panna, ning mis peaasi — uusi tublisid eestlasi juurde sünnitada ja üles kasvatada.

Kalju, Eha ja Koit

Kui Eesti korpus oli Võru «okupeerinud», määrati Johannes Komissarov Võru maakonna rahandusosakonna juhatajaks ja siin sündiski perekonda poeg Kalju.

Aasta ja kahe kuu pärast sai ta endale õe Eha, kellest on sirgunud meie kunstimuuseumi programmijuht ja viimastel nädalatel palju kiita saanud eesti sõjajärgse kunsti ekspositsiooni koostaja Kumus.

1948. aasta oktoobris tuli ilmale Kalju noorem vend Koit, kellest sai arhitekt ning kes praeguseks on veel ühe tuntud arhitekti isa. Mulle tundub, et laste nimede valikus — Kalju, Eha ja Koit — on tunda vanemate varjamatut rahvusromantismi, mille tõttu võib neile aega sobimatut perekonnaõnne andestada.

Ligi veerand sajandit, kuni 1974. aastani töötas Kalju isa Tallinna rahandusosakonna juhatajana. Temast sai selles ametis elav legend, aus, kogenud ja otsustusjulge juht, kelle nõusolekuta ei pandud Eesti pealinnas veerandi sajandi jooksul sõna otseses mõttes kivi kivi pealegi.

Pärast kolme lapse kõrgkooli jõudmist jätkus ema Virvel energiat töötada ligi paarkümmend aastat, kuni 1984. aastani kogu Eestit võrguna katnud ning meie maakaubandust arendanud suure ja teoka organisatsiooni Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariikliku Liidu tippjuhina. Ta pälvis selles ametis kõigi temaga kokku puutunud tuhandete inimeste siira lugupidamise ja armastuse.

1954. aastal pani ta oma vanema poja Nõmmel asunud 27. mittetäielikku keskkooli, mille tolleaegne direktor, legendaarne pedagoog Artut Tiki ütles pärast noormehele esimese pilgu heitmist, et sellest poisist tuleb huligaan.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5