Mairold Mändla on sõitnud Tallinna vahet üle viie aasta ning on veendunud, et see tee ei ole turvaline. «See mõte käib iga kord peast läbi, et kas jõuan õhtuks koju või mitte,» nendib ta. Foto: Peeter Kümmel

2000. aastast alates Viljandi ja Tallinna vahel kaubavedusid tegeva Mairold Mändla hinnangul on Tallinna—Tartu neljarealise tee väljaehitamine hädavajalik.

Tee-ehituse vajalikkuse peamiseks põhjuseks ei pea ta mitte niivõrd võimalikku ajavõitu sihtkohta jõudmisel kui liiklejate turvalisust.

Mairold Mändla, kui tihti te sõidate Viljandi ja Tallinna vahet?

See on suhteline ja oleneb sellest, kuidas tellitakse. Talvel vähemalt kaks korda nädalas, suvel kolm-neli korda, aga on ka päevi, kui tuleb kaks korda päevas käia. Tööasjus sõidan väikese kaubikbussi või seitsmemeetrise kastiga kaubaautoga, kuid ka enda sõiduautoga tuleb sama teed läbida.

Kui turvaliseks te seda teekonda peate?

Ei ole turvaline ju! On selge, et eelkõige pead oma turvalisuse tagama ise, kuid alati ei sõltu see sinust. Et tee on nii kitsas, siis tekib tihti kolm rida, sest autod ei jõua piisavalt ruttu möödasõite teha.

On muidugi ka palju ülbeid juhte, kes siis, kui neist mööda sõidad, ei võta mitte hoogu veidi maha, vaid lisavad hoopis juurde. Või kui jääd möödasõidu lõpetamisega veidi hiljaks, siis ei arvesta vastutulija sellega ning kiiruse mahavõtmise asemel teeb, nagu sind polekski talle vastu tulemas.

Põhiline mure on siis see, et kitsal teel pole tiheda liikluse tõttu võimalik teha ohutuid möödasõite.

Jah. Talvel on ju ka teeservad libedad, ohtlikku lumesuppi täis ja mõnes kitsamas kohas oled sunnitud suuremast autost mööda minnes sinna serva kalduma, mis on jällegi ohtlik.

Ja kui kellegi järele saba tekib, siis on see õige pea umbes 15 auto pikkune ja mõnikord sõidad kümme kilomeetrit, enne kui see ära laguneb.

Väiksema autoga on muidugi lihtsam liigelda kui suure kaubikuga.

Kas te oskate välja tuua mõne teie arvates ohtlikuma lõigu sel maanteel?

Kindlasti on ebameeldiv Ussisoo lõik Järvamaal, kus tee keerutab, jättes möödasõiduks vähe aega. Samas on ta soo ja niiskuse tõttu üks libedamaid lõike, seda ka suvel. Asja teeb raskemaks see, et seal on tee pindamata.

Tee seisukord on kohati väga vilets, lained ja augud. Kosest Tallinna poole, pärast Karlat on sellised lained, et kui mul on suurel autol koorem peal, siis ma pean võtma kiiruse 50—60 peale, et mitte autot lõhkuda. Seni kuni ma hoo jälle üles saan, tekib minu taha saba.

Kui kiiresti te muidu sel teel sõidate ja milline teie kiirus teiste kõrval välja paistab?

Enamasti 90-ga, kuid kohati ka lõigust olenevalt 95—100-ga. Samas on näiteks selliseid juhuseid, kui sõiduato paneb sust mööda, kuid pimeda kurvi järel jääb talle ette traktor või mõni muu aeglane sõiduk. Tema saab kiirelt pidama, kuid minul koormaga on see hoopis raskem. Väga paljud sõidavad aga minust kiiremini.

Kas saab välja tuua mõne liiklejate grupi, kes on kõige hullemad kihutajad? Oleneb see sõidukitüübist või millestki muust?

Eks neid ole täiesti igasuguseid. On nii kalleid sõidukeid, mille juhid näitavad, mida nende masin suudab, kui ka selliseid, keda vaadates imestad, et kuidas ta küll nii kiiresti liigub.

Kusjuures olen isegi 95—100-ga sõites tähele pannud, kuidas rekkad, mil pole piirajaid peal, minust mööda panevad. Ja õigus on seegi, et bussijuhid vajutavad Tallinna ja Tartu vahel päris kõvasti pedaalile.

Äkki on õigus hoopis neil, kes ütlevad, et viga pole tees, vaid liikluskultuuris. Hakake miljardite kulutamise asemel hoopis korralikult liiklema!

Muidugi oleks tore, kui kõik korralikult liikleksid, kuid me ei saa ju minna ja võtta igaühel kratist kinni, et sõida nüüd nii ja naa.

Kui teha tee selliseks, et möödasõidud pole enam ohtlikud, siis saaksid need hullud kihutajad oma manöövrid ohutult ära teha. Turvalisust lisaks ka suunavööndeid eraldav piire, nagu on praegusel neljarealisel lõigul enne Tallinnat. Siis ei paistaks vastusõitvate autode tuled näkku.

Kas olete kasutanud ka teist teed Tallinna minekuks, seda, mis üle Türi läheb?

Kasutan seda siis, kui sõidan Keilasse. See Arkma ja Türi vaheline lõik on nii hull, et lõhub masinat. Tallinna poole sõites on aga liiga palju aeglaseid kohti, kus tuleb kiirus maha võtta.

Selge on see, et tee-ehitus on hirmus kallis ja korraga ei jõuta kogu 186 kilomeetrit neljarealiseks teha. Välja on pakutud variante, et ehk piisaks esialgu möödasõitudeks kolmanda rea tegemisest, mis oleks vaheldumisi ühes või teises suunas.

Ma olen sõitnud välismaal sellistel teedel ja kolmandast rajast on seal tõesti kasu olnud. Kuid ma kardan, et Tallinna—Tartu maantee puhul oleks see poolik lahendus.

Selle viie aastaga, mis ma olen seda teed sõitnud, on ju näha olnud, et liiklus läheb pidevalt tihedamaks. Autode arv kasvab edasi ning ühel hetkel on ikkagi vaja hakata teed neljarealiseks ehitama. See ümbertegemine läheb hoopis kulukamaks.

Võib-olla on kompromissina mõttekas teha neljarealine tee Tallinnast Mäoni ja väiksema liiklusega lõikudel oleks tee tõesti kolmerealine ning Põltsamaa ja Tartu kandis jälle neljane.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.43