Mairold Mändla on sõitnud Tallinna vahet üle viie aasta ning on veendunud, et see tee ei ole turvaline. «See mõte käib iga kord peast läbi, et kas jõuan õhtuks koju või mitte,» nendib ta. Foto: Peeter Kümmel

2000. aastast alates Viljandi ja Tallinna vahel kaubavedusid tegeva Mairold Mändla hinnangul on Tallinna—Tartu neljarealise tee väljaehitamine hädavajalik.

Tee-ehituse vajalikkuse peamiseks põhjuseks ei pea ta mitte niivõrd võimalikku ajavõitu sihtkohta jõudmisel kui liiklejate turvalisust.

Mairold Mändla, kui tihti te sõidate Viljandi ja Tallinna vahet?

See on suhteline ja oleneb sellest, kuidas tellitakse. Talvel vähemalt kaks korda nädalas, suvel kolm-neli korda, aga on ka päevi, kui tuleb kaks korda päevas käia. Tööasjus sõidan väikese kaubikbussi või seitsmemeetrise kastiga kaubaautoga, kuid ka enda sõiduautoga tuleb sama teed läbida.

Kui turvaliseks te seda teekonda peate?

Ei ole turvaline ju! On selge, et eelkõige pead oma turvalisuse tagama ise, kuid alati ei sõltu see sinust. Et tee on nii kitsas, siis tekib tihti kolm rida, sest autod ei jõua piisavalt ruttu möödasõite teha.

On muidugi ka palju ülbeid juhte, kes siis, kui neist mööda sõidad, ei võta mitte hoogu veidi maha, vaid lisavad hoopis juurde. Või kui jääd möödasõidu lõpetamisega veidi hiljaks, siis ei arvesta vastutulija sellega ning kiiruse mahavõtmise asemel teeb, nagu sind polekski talle vastu tulemas.

Põhiline mure on siis see, et kitsal teel pole tiheda liikluse tõttu võimalik teha ohutuid möödasõite.

Jah. Talvel on ju ka teeservad libedad, ohtlikku lumesuppi täis ja mõnes kitsamas kohas oled sunnitud suuremast autost mööda minnes sinna serva kalduma, mis on jällegi ohtlik.

Ja kui kellegi järele saba tekib, siis on see õige pea umbes 15 auto pikkune ja mõnikord sõidad kümme kilomeetrit, enne kui see ära laguneb.

Väiksema autoga on muidugi lihtsam liigelda kui suure kaubikuga.

Kas te oskate välja tuua mõne teie arvates ohtlikuma lõigu sel maanteel?

Kindlasti on ebameeldiv Ussisoo lõik Järvamaal, kus tee keerutab, jättes möödasõiduks vähe aega. Samas on ta soo ja niiskuse tõttu üks libedamaid lõike, seda ka suvel. Asja teeb raskemaks see, et seal on tee pindamata.

Tee seisukord on kohati väga vilets, lained ja augud. Kosest Tallinna poole, pärast Karlat on sellised lained, et kui mul on suurel autol koorem peal, siis ma pean võtma kiiruse 50—60 peale, et mitte autot lõhkuda. Seni kuni ma hoo jälle üles saan, tekib minu taha saba.

Kui kiiresti te muidu sel teel sõidate ja milline teie kiirus teiste kõrval välja paistab?

Enamasti 90-ga, kuid kohati ka lõigust olenevalt 95—100-ga. Samas on näiteks selliseid juhuseid, kui sõiduato paneb sust mööda, kuid pimeda kurvi järel jääb talle ette traktor või mõni muu aeglane sõiduk. Tema saab kiirelt pidama, kuid minul koormaga on see hoopis raskem. Väga paljud sõidavad aga minust kiiremini.

Kas saab välja tuua mõne liiklejate grupi, kes on kõige hullemad kihutajad? Oleneb see sõidukitüübist või millestki muust?

Eks neid ole täiesti igasuguseid. On nii kalleid sõidukeid, mille juhid näitavad, mida nende masin suudab, kui ka selliseid, keda vaadates imestad, et kuidas ta küll nii kiiresti liigub.

Kusjuures olen isegi 95—100-ga sõites tähele pannud, kuidas rekkad, mil pole piirajaid peal, minust mööda panevad. Ja õigus on seegi, et bussijuhid vajutavad Tallinna ja Tartu vahel päris kõvasti pedaalile.

Äkki on õigus hoopis neil, kes ütlevad, et viga pole tees, vaid liikluskultuuris. Hakake miljardite kulutamise asemel hoopis korralikult liiklema!

Muidugi oleks tore, kui kõik korralikult liikleksid, kuid me ei saa ju minna ja võtta igaühel kratist kinni, et sõida nüüd nii ja naa.

Kui teha tee selliseks, et möödasõidud pole enam ohtlikud, siis saaksid need hullud kihutajad oma manöövrid ohutult ära teha. Turvalisust lisaks ka suunavööndeid eraldav piire, nagu on praegusel neljarealisel lõigul enne Tallinnat. Siis ei paistaks vastusõitvate autode tuled näkku.

Kas olete kasutanud ka teist teed Tallinna minekuks, seda, mis üle Türi läheb?

Kasutan seda siis, kui sõidan Keilasse. See Arkma ja Türi vaheline lõik on nii hull, et lõhub masinat. Tallinna poole sõites on aga liiga palju aeglaseid kohti, kus tuleb kiirus maha võtta.

Selge on see, et tee-ehitus on hirmus kallis ja korraga ei jõuta kogu 186 kilomeetrit neljarealiseks teha. Välja on pakutud variante, et ehk piisaks esialgu möödasõitudeks kolmanda rea tegemisest, mis oleks vaheldumisi ühes või teises suunas.

Ma olen sõitnud välismaal sellistel teedel ja kolmandast rajast on seal tõesti kasu olnud. Kuid ma kardan, et Tallinna—Tartu maantee puhul oleks see poolik lahendus.

Selle viie aastaga, mis ma olen seda teed sõitnud, on ju näha olnud, et liiklus läheb pidevalt tihedamaks. Autode arv kasvab edasi ning ühel hetkel on ikkagi vaja hakata teed neljarealiseks ehitama. See ümbertegemine läheb hoopis kulukamaks.

Võib-olla on kompromissina mõttekas teha neljarealine tee Tallinnast Mäoni ja väiksema liiklusega lõikudel oleks tee tõesti kolmerealine ning Põltsamaa ja Tartu kandis jälle neljane.

Mida arvate roheliste avaldusest, mis järgnes maantee ehituse toetamiseks algatatud allkirjade kogumisele? Et neljarealise maantee asemel tuleks raha investeerida raudteesse, panna Tartu ja Tallinna vahele käima kiirrongid ja linnades liiklemiseks peaks inimesed kasutama ühistransporti või rendiautosid?

Ma ei usu, et see kuigi palju autosid teedelt ära viiks, sest kaubaautod ja rekkad jääksid ikka alles. Pealegi peatuks ju kiirrong vähestes kohtades, aga teed ei kasuta ainult Tallinnast Tartu ja vastupidises suunas sõitjad.

Lisaks on inimestel ju asjaajamised kella järgi paika pandud ja rongi- või bussigraafikut järgides läheb väga palju aega kaotsi.

Tihti muutuvad kokkulepitud kellaajad viimasel hetkel ja autoga käies oled sa ise oma aja peremees. Sel juhul tuleks rongid väga tihedalt käima panna. Teoorias võib see rongijutt ilusasti kõlada, aga praktika on hoopis teine.

Mõni kiirtee vastane ütleb, et pole ju vahet, kas sa jõuad Tallinnasse 15 minutit varem või hiljem.

Küsimus pole ju kiiruses, vaid turvalisuses. Neid, kes iga hinna eest kihutada tahavad, võib olla üksikud, aga kui nad sõidavad teistest 90—100-ga sõitjatest 120—130-ga mööda, siis kujutage ette, kui palju tuleb neil teha selle tee jooksul möödasõite. Iga möödasõit on sellise liiklustiheduse juures ohtlik. Seda, et kõik ühel heal päeval korralikuks hakkaks, on ju utoopiline uskuda.

Kui tihti te Tallinna teele asudes hommikul mõtlete, et ei tea, kas õnnestub tervelt koju jõuda? Või olete nii külma närviga inimene, et ei lase end sellisest liiklusest häirida?

Ei, see mõte käib iga kord peast läbi, et kas jõuan õhtuks koju või mitte. Tartu ja Pärnu sõites seda tunnet pole. Hull on see, et sa võid ju ise täiesti korralikult sõita, aga see ei välista, et keegi sulle otsa sõidab. Sa pead kogu aeg liiklust tähelepanelikult jälgima, et teiste liiklejate seast nii välja pugeda, et midagi ei juhtu.

Millise retsepti te igapäevase sõitjana annaksite neile inimestele, kes tahavad turvaliselt selle tee läbida?

Tuleb rahulikult sõita ja enda ohutuse eest seista. Kui keegi sinu ees teeb lolluse või vastutulija ei saa möödasõitu tehes õigel ajal oma ritta tagasi, siis tuleb järeleandlikult käituda ja võimalikku ohtlikku situatsiooni vältida. Mitte hakata oma õigust taga ajama, et ära minu ritta tule, või hakata tulede vilgutamisega oma viha välja näitama. Ettevaatlikkus ja vastutulelikkus on kaks olulisemat asja.

ENDAST

Olen sündinud 1982. aastal Viljandis. Lõpetanud Viljandi Paalalinna Gümnaasiumi ja õppinud Vana-Võidus kolm aastat autoremondilukKsepaks.
Autojuhiloa sain 2000. aastal, praegu on mul B-, C- ja C1- kategooria juhiluba, tegemisel on E kategooria.
Töötan FIE-na, pakkudes kaubaveoteenust üle Eesti.

Terve tee neljarealisena on kahtlane

Maanteeameti praeguse kava järgi ehitatakse Tallinna—Tartu maantee neljarealiseks nende lõikude kaupa, kus on kõige rohkem õnnetusi. Esimeses järgus peaks 2006. ja 2007. aastal valmis ehitatama Vaida—Aruvalla mitmetasandiline liiklussõlm, mis jääb praeguse valmis oleva neljarealise tee piirkonda. Samadel aastatel võetakse ette ka Puurmani liiklussõlm ning Tartu möödasõidu liikluskorraldus.

Mäo möödasõit neljarealise teelõigu ja eritasandilise liiklussõlmega peaks töös olema 2008. aastal, Aruvalla—Kose neljarealise lõigu varaseim tehniliselt võimalik ehitusaasta on 2009.

Ligi 50-kilomeetrist lõiku Kose ja Mäo vahel ei pea Maanteeamet praeguse plaani järgi otstarbekaks neljarealiseks ehitada. Aastate 2010—2013 jooksul peaks sellel lõigul valmima päris uus kaherealine tee ning liiklus jagunema uue ja vana tee vahel. Kõik plaanitavad tööd läheksid prognoosi järgi maksma üle nelja miljardi krooni. Lõviosa rahast plaanitakse saada Euroopa Liidu fondidest.

Sel nädalal alustas Sotsiaaldemokraatlik Erakond internetis allkirjade kogumist, et mõjutada valitsust otsustamaks ehitada 2010. aastaks neljarealisena valmis Vaida—Mäo lõik koos Mäo liiklussõlmega ja Tartu ümbersõit ning aastaks 2015 Mäo—Tartu lõik. Eile päevaks oli oma allkirja andnud 28 000 inimest.

Sotsiaaldemokraatide avaldusele vastas avaliku pöördumisega Eesti Roheline Liikumine, kes arvab, et autoteede ehitamisest olulisem on soodustada keskkonnasõbralikumat rongiliiklust.

Ajavahemikus 2000—2005 on Tallinna—Tartu maanteel hukkunud 383 liiklusõnnetuses 73 inimest.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.43