Nii on läinud ka mõõteseadusega, mis näeb muu hulgas ette muudatusi politsei kiirusemõõdikute ja alkomeetrite taatlemisel.

Isegi kui valitsus seaduse kehtima hakkamise tähtaja pikendamise ettepaneku kohe heaks kiidab, ei jõua parlament seda enne uut aastat menetlusse võtta. Nii võibki siseminister Margus Leivo lubadustest hoolimata tekkida järgmise aasta algul olukord, kus liikluspolitseinikud saavad küll eeskirjade rikkumist fikseerida, kuid seaduslikku tõestust neil karistuse määramiseks pole.

Mõistagi ei ütle politseinikud, et ühest hetkest alates nad roolijoodikutele ja kihutajatele enam tähelepanu ei pööra. Avalikult kinnitavad korravalvurid, et jätkavad tööd endisel moel, sest ükski nigelalt vormistatud seadus ei saa anda kellelegi õigust mõne teise seaduse rikkumiseks.

Tegelikult on politseinikud vähemalt mõnda aega kätest ja jalgadest seotud ning selles saab süüdistada üksnes tippametnikke, kes pole suutnud oma allasutusi nõuetekohaseks kujundada või seadusemeistreid võimalikest raskustest informeerida.

Võtku poliitikutel ja ametnikel seadusesätete rihtimine kui tahes palju aega, aga autojuhid jäägu ikka mõistlikuks. Loodetavasti ei pane kuuldused seaduselünkadest ühtki roolikeerajat sihilikult kiirustama või joobnuna liiklusesse sööstma.

Inimesed peaksid aru saama, et tasakaalukas käitumine on turvalise liikluse eeldus. Kõik peaksid seda põhimõtet järgima isegi siis, kui meil üldse liikluspolitseid poleks. Eesti liiklejad võiksid küll juba nii arenenud olla, et ei käitu korralikult mitte ainult seadusesilma ees, vaid igal pool ja igal ajal.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5