Kuusk ei ole Eesti levinuim puu. Riigimetsamajandamise Keskuse andmetel kasvab kuuski 458 000 hektaril ning sellega on nad mändide (7260 00 hektarit) ja kaskede (567 000 hektarit) järel alles kolmandal kohal. Kõigist metsadest moodustavad kuusikud alla veerandi.

Samuti pole kuusk meie vanim puu. Maksimaalselt 500-aastase elueaga jääb ta kolm korda alla tammele ja isegi kuni kaheksa korda jugapuule. Tavaliselt ei saa kuusk nii vanaks ja kui teda juba varem saekaatrisse pole saadetud, lõpeb puu elu paarisaja-aastaselt.

Pikk ja jätkab kasvamist

Paljudel aladel on kuusk siiski Eesti kõige-kõige. Ta on kõige pikem, kõige okkalisem ja kahtlemata ka kõige populaarsem puu.

Ajakirja «Eesti Loodus» andmetel raiuti Eesti pikim teadaolev kuusk 1948. aastal Kilingi-Nõmme metsades. See oli 53 meetrit kõrge.

Praegune rekordi omanik peaks kasvama Tartumaal Järvseljal ja olema eri andmetel 44—48-meetrine. Muide Järvselja muld paistab üldse kõrgusevõtmiseks sobiv olevat, sest ka pikimad teada olevad männid kasvavad seal.

Kuusk on kogu Euroopa kõrgeim puu. 64,7 meetriga kuulub rekord ühele Sudeedi mägede kuusele ning 62-meetrisi on teada Tšehhis ja Rumeenias. Viimasena nimetatud puu tüve maht olevat olnud tervelt 84 tihumeetrit.

Kuuse kõrgus on otseselt seotud tema kujuga. Nimelt on ta koonusekujuline seetõttu, et kasvab tipust pidevalt edasi. Nii kerkib ta taevale üha lähemale senikaua, kuni viimaks üraskitest puretuna või saeketist sööduna okste ragisedes maha prantsatab.

Vaenlasi kuusel leidub. Peale koorehimulise üraski uuristavad tema tüves endale käike mitme siklase vastsed. Kui kuuseriisikad toimivad kuusega sümbioosis, siis mõned teised parasiitseente liigid hävitavad oma peremeestaime.

Nätsust viiulini

Tänapäeval on kuuse peamine vaenlane inimene. Õigemini on ta seda olnud juba sajandeid ja vaid hävitamise viis on muutunud. Kui alepõllunduse aegadel põletati kuusikuid põldude tarbeks, sest need kasvavad viljakal mullal, siis tänapäeval rändab suur osa neist saekaatrisse.

Väidetavalt raiutakse kuuski Eestis aasta jooksul kaks korda rohkem, kui neid juurde kasvab. Teisalt on nad isegi heas seisus, sest umbes pool viimase 50 aasta jooksul istutatud metsadest on kuusikud.

Kuusest tehtavate asjade nimekiri on pikem kui Tootsi paturegister ning teda kasutatakse sellistel aladel, millele teistel puudel asja ei ole. Näiteks saab just kuusepuidust parimaid muusikainstrumente, sest kuivana on see eriti hea kõlaga.

Hendrik Relve kirjutab oma raamatus «Puude juurde», et kuusepuit on keemiliselt koostiselt võrdlemisi lähedal suhkrule ja teadlastel on õnnestunud seda suhkruks muundada. Kui töötlemine poleks liiga keeruline ja kallis, võiks kuusest saada Eesti kõige tootlikum toidutaim.

Üle 6000 aasta tagasi leidsid kuusest suupistet juba meie esivanemad ja hõimurahvad. Tõsi, nad ei närinud puud ennast, vaid kasutasid selle vaiku nätsuna.

Loomulikult tarvitavad kuuselt saadavat toiduks paljud metsaelanikud. Linnud, oravad ja hiired söövad käbidesse peitunud seemneid, põdrad maiustavad koorega ning mahlakad ja C-vitamiinirikkad noored võrsed sobivad suhu panna ka inimesel.

Mitmekülgne harilik kuusk

Väga paljude Eesti taimede eesnimi on harilik, kuigi enamik neist on tavalised ainult Eestis. Ka kuuse ametlik nimi on harilik kuusk, kuid tema vastab sellele täiel määral: ehkki maailmas on umbes 40 liiki kuuski, on just meie oma kõige levinum.

Temalgi on mitu teisendit ja nii on kuused eri kujude järgi liignimesid saanud. Eestis on neist ehk tuntumad looklevate ja harudeta okstega ussikuusk ning lühterkuusk, millele otse üles kasvavad külgoksad kandelaabri kuju annavad. Suure varieeruvuse põhjus on see, et seemned on peaaegu kogu Euroopast sisse rännanud või toodud. Nagu ka siinsed inimesed.

Jõuluks koju

Kuigi Eestis hakkavad jõulupuu kohale trügima nulud, eelistab enamik eestlasi ikkagi vana, äraproovitud ja sajandeid inimestele abiks olnud kuuske.

Puu on juba aastatuhandeid elu sümbol ja soomeugrilastele on elupuuks olnud just kuusk. Jõuluks toodi ta koju tõenäoliselt sellepärast, et on igihaljas. Seda õunte ja küpsistega ehtides taheti ilmselt luua seoseid paradiisipuuga.

Jõulukuuse kasutuselevõtmise aja ja koha osas on andmed vastukäivad. Paari allika väitel pärineb see umbes XVI sajandi Saksamaalt, Balthasar Russowi kroonika kirjeldab aga, kuidas roosidega ehitud jõulukuusk püstitati Tallinna Raekoja platsile juba enne 1558. aastat.

Alates XIX sajandist rändavad tuhanded väikesed kuused detsembri lõpul peaaegu igasse Eesti kodusse. Nad toovad inimestele rõõmu, kuid neist on ka veidi kahju — jääb ju neil kuusekestel laane valitsejaks sirgumata. Seepärast tuleks jõulupuid raiuda ainult kraavikallastelt ja muudest säärastest kohadest, kus puukestel tulevikku niikuinii pole.

Harilik kuusk

Picea abies

Kuulub männiliste sugukonna kuuskede perekonda.

Tavaliselt kuni 30 meetri kõrgune ja ühe meetri paksune.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5