Kaunishinged raha taga ei ajanud. Neile roostes vanaraud ei meeldinud, kuid väärismetallid kuld, hõbe ja plaatina olid liiga kallid. Nii saigi käputäie Tallinna naiivsete punkarite sõbraks sädelev alumiinium.

Kümme aastat tagasi alanud sõpruse üks vilju on nüüdseks kuulajate kätte jõudnud plaat. Tegemist on muusikaga, mis on suuremas osas linti mängitud eelmise sajandi lõpul ning millele tänavu on tehtud helikorrektuur.

Suvel räägiti mulle viljapuust, mis kannab korraga mitut sorti õunu, pirne ja veel mingeid vilju. Eri sortidest kokku poogitud olend kandvat nime perepuu. Sellise puu ühte oksa meenutab ka ansambel Alumiinium, Sinu Sädelev Sõber.

Puu on juured ajanud Vennaskonna-nimelisest rühmitusest. Sama puu okste küljes võib märgata ka vana Metro Luminali ja Sõpruse Puiesteed. Nemad on selle tuntumad ja korraliku plaadini jõudnud oksad.

Kõigi nende bändide muusika on lihtsate meloodiate ja sügavate tekstidega. Erinevusi on muusika esitamisel, kasutatavate instrumentide nimekirjas ning elektroonilisuses.

Alumiiniumi kummardav seltskond on teistest oma puu okstest ehk kõige elektroonilisem. (Jätame siinkohal kõrvale Metro Luminali viimased katsetused). Eriti paistab see silma nendest mõnekümnesekundilistest helilistest katsetustest, mida seltskonda juhtiv Andres Aule on albumile pikkinud.

Plaadi ainus miinus on see, et välja paistab soov kaua tehtud kaunikesed salvestused plaadina kuulajate ette tuua. Kui tegemist oleks ärilise projektiga, oleks selle produtsent lugude viimistlusega kindlasti rohkem vaeva näinud. Praegu tundub, et mitme suurepärase potentsiaaliga looga on jäädud poolele teele. Midagi oleks justkui puudu. Ka plaadi pärl Prozac tundub kohati veidi segasena.

Kõikide Vennaskonna juurtega puust kasvanud bändide iseloomustav joon on ilus naiivsevõitu muusika. Alumiiniumi plaadil aitavad seda eriliselt rõhutada naishääl ja vilespill (flööt). Seepärast ongi helikandjal leiduvad parimad palad just Margit Kärneri esitatud.

Nii Sõpruse Puiestee kui Alumiiniumi tegijatel tuksub hinges ka kantripisik: mõlema bändi plaadilt võib leida ühe selle stiili sugemetega pala.

Alumiiniumi kantripala «Helistan sulle kell kuus» õhutas mind tolmukorra alla kattunud koduse kassetikogu juurde ning tema uue plaadi kuulamine lõppes aastaid tagasi Viljandis tegutsenud punkbändi Pööloy Gläänz meeldetuletamisega. Nende kümne aasta tagune versioon samast loost on tõeline popp-punk, mida on kiitnud ka loo sõnade autor Andres Aule.

Vanad tegijad ruulivad!

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.2