Oma Viljandikäigul põikas Irma Anderson ka lossimägedesse ja seal omakorda Filosoofia alleele. Foto: Peeter Kümmel

Hing saab tal aga tihti haiget.

«Kui ma näen lõhutut või loen lõhkumistest, siis on mul niisugune tunne, nagu löönuks keegi mulle noaga selga,» räägib Irmgard-Karin Anderson, kes on eluaeg lasknud end Irmaks kutsuda. Haiget teeb talle ka see, mis juhtub tema kodupaigast Sudiste külast üsna kaugel — Viljandis.

«Olen oma linna, olen Viljandi patrioot,» kinnitab naine. «Viljandi on minu lapsepõlvelinn, olen siin koolis käinud.»

Seda, mis Viljandis ja Viljandiga juhtub, loeb ta «Sakalast», aga vahel käib ta linna ka oma silmaga üle kaemas. Alles ükspäev sõitis ta Sudistest Viljandisse ja tegi esimese peatuse Männimäel, kus astus kooliõe poole sisse. Sealt sammus ta kesklinna.

Mäest alla astudes meenus Lihula

Reinu teel jäi vanaprouale silma Saksa sõjaväelaste kalmistu. Sellest polegi võimalik mööda vaadata — see on nii suur, nii roheline ja nii korras.

«Egas ometi siin ole soditud — sammastega on ju kerge kakelda?» kerkis kõndijal küsimus. Aga Lihula mälestusmärk oligi tema arvates halb.

Õnneks ei näinud silm midagi laiduväärset, aga mõte ise oli juba Iraagis. Irma Anderson tahtnuks hõigata või isegi kuhugi seinale kirjutada: «Eesti poisid, tulge Iraagist koju!» Aga mis maksab ühe vanainimese kutse — nood poisid on seal ju vabatahtlikult.

Naise enda vanaisa teenis tsaari armees ja onu oli Eesti ohvitser, kes põgenes koos perega Rootsi ja jäi ellu. Tema tulevase abikaasa viisid sakslased 17-aastasena rongiga sõdalaseks, poeg oli Vene armees, üks sugulane jäi Kurkses merre ning lapselaps teenib praegu Eesti armees.

Noorte meeste saatus sõltub ajastust. Need, kes pidid rindele minema, panid oma naha turule. Kõik ei saanud ometi võssa joosta. Nüüd peetakse aga kõrvalehoidjaid patriootideks.

Balti keti järel räägiti aina endistest. Oli solvav kuulda, et kõik Vene ajal elanud ja töötanud inimesed olnuksid kui kurjategijad.

Kogu rahvast ei tohtinud ometi kurjategijatega ühte patta panna! Inimene ei saa endale ise sünniaega ja -kohta valida. Kui kõik oleksid kodunt võõrsile pagenud, poleks Eestit alles.

Ema õpetused ei unune

«Minu ema, kadunuke, ütles ikka: kõige rumalam on tänamatu inimene,» räägib Irma Anderson. «Ja elu enda ümber on vaja hoida. Kui ise ei suuda midagi korda saata, siis vähemalt austa teiste tööd. Minu lapsepõlves õpetati austust täiskasvanute vastu.»

Kui tema omal ajal õpetajana lastega suhtles, ei hakanud ta eksinuga rääkima kõigi juuresolekul, vaid ikka omaette olles. See, mis kellegagi juhtus, ei puutunud teistesse. Lastele tuleb kogu aeg nende kohustusi meelde tuletada, kuid lapsi tuleb ka kaitsta.

«Praegu käib kõrva peale sõna «ahistama». Kõiki muudkui ahistatakse, «häbi»-sõna ei kuule aga kuskilt,» kõneleb pensionile jäänud õpetaja. Seetõttu oli ta hiljuti liigutatud pedagoog Ants Tombi ütlemisest, et tal oli tulnud häbipuna näkku Kärstna koolimaja müümise mõtte pärast.

«Eetika on seotud häbitundega,» rõhutab Irma Anderson.

«Trahvida võib eksinuid kui palju tahes. Kui inimesel endal oma käitumise pärast häbi pole, siis ei suuda korraloojad kuigi palju teha,» räägib ta. «Missuguseid trahve maksavad purjuspäi sõitjad, aga need sõidud jätkuvad.»

Tema lapsepõlves oli häbiasi, kui keegi vangi läks, praegu see enam ilmselt nii ei ole. Vangid on lastega peredest paremini hooldatud ja hoolitsetud.

«Toona austati inimest selle järgi, mis ta ise väärt oli,» nendib vana pedagoog.

Irma Andersonist sai õpetaja kolhooside algaastail. Välustes oli siis Sõpruse kolhoos ja Elmiine Otsman sealsamas tuntud ja lugupeetud tööinimene. Otsmanite vanem poeg oli veel üks noorukese õpetajanna õpilasi.

Algklasside õpetaja Irma Anderson töötas Välustes üksteist, Mõnnastes kaks ja Toomesool seitse aastat. Siis muutusid 35 lapsega koolid ajalooks. Ajalukku vajus ka lasteaed, kuhu ta kooli likvideerimise järel tööle läks.

Mis koolist rääkida, Sudiste külas pole enam kauplustki. Ehk nagu proua Anderson ütleb: euronõuded sõid poe ära.

«Võib olla viis-kuus kraanikaussi reas, aga kui inimene ei pese käsi, siis pole neist kasu,» räägib õpetaja. «Nõudmisi tuleb esitada võimaluste piires. Eluaeg on kapsaid sisse tehtud ja moosi keedetud, kuid praegu ei tohi neid koolilastele pakkuda.»

Toomesoo kooliski oli oma aiamaa. Lapsed sõid ja olid terved. Eakas õpetaja loodab, et see hullustuse aeg läheb üle, aga toonitab, et selle eest peame ise seisma.

Õpetaja ostis endale koolimaja

Irma Anderson ise elab edasi Toomesool: ta lihtsalt ostis laguneva ja mitte kellelegi vajaliku koolimaja ära ehk nagu ta ise ütleb: «Me vananeme koos.»

Tal on endiselt suur kirjavahetus, ta loeb palju, teeb aiatööd ning astub vahetevahel kahe kilomeetri taha Sudiste küla keskusse ja viie kilomeetri kaugusel asuvasse Karksi-Nuia.

«Sudiste Maanaiste Selts on ettevõtlik,» kiidab Irma Anderson, aga ise jääb ta enamasti selle tegevusest halva kuulmise pärast kõrvale.

«Raskusi on nii palju, et ei jõua ära kõnelda,» ütleb ta kohaliku elu kohta. «Aga eestlane on alati töötegija ja visa hingega olnud.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5