Suure-Jaani Gümnaasiumi muusikaõpetaja Riina Mankin paneb klassitunnis mõne minutiga kokku üksnes löökpillidest koosneva orkestri. Foto: Elmo Riig

Riina Mankin joonistab neljandas klassis tunni algul tahvlile seest tühja noodi ja lisab selle taha punkti. «Mida tähendab rütmi juures punkt?» pärib ta. Teadjad kostavad, et noot pikeneb. «Aga kui palju?» on õpetajal uus küsimus varuks. Ta vastab ise ja toonitab, et see on reegel: «Punkt annab noodile juurde poole tema väärtusest.»

Õpetaja on klassi tirinud ratastel veereva puukasti, mis on täidetud rütmipillidega. Peaaegu igaüks saab midagi pihku - kes trummi, kes triangli, kes kõlapulgad või midagi muud. Õpetaja jagab grupiti ülesanded ja lööb loo lahti. Esimesel katsel jääb rütmilugu tulemata, aga teisel on klass kolksumist, vabandust, muusikat täis.

27 laulutundi nädalas

Suure-Jaani Gümnaasiumi muusikaõpetajal Riina Man-kinil on tänavusest õppeaastast 27 tundi nädalas. Ta õpetab laulmist kõikides klassides.

«Sügisel nii suurt koormat vastu võttes kartsin küll. Ent polegi nii hull: kes teeb, see jõuab,» räägib õpetaja.

Peale tavatundide on tal iga nädal kolm kooritundi - tema käe all laulab lastekoor. Tegutseb ka neidude ansambel, kes alles kooli kevadkontserdil oli liigutavalt esinenud. Soliste on 18. Nendele nädalas planeeritud üheainsa tunniga ei tule ta kuidagi välja. Selleks kuluvad kõik pedagoogi ja laste vabad hetked. Õpetaja nimetab seda nopitud ajaks. Lisaks on veel need, kes klaverimängu õpivad. Suure-Jaanis pole ju muusikakooli, aga on muusikaklass ning Riina Mankin õpetab sealgi.

Ja muidugi on tal veel Meelespea memmed, kelle laulu ta on juhendanud 17 aastat, ja segakoor Ilmatar. Algul tegutses Riina Mankin kooris Albert Pettineni kõrval koormeistrina, kuid kui dirigent 1991. aastal äkitselt Soome läks, jäi Ilmatar täiesti tema peale.

«Tegelikult jäin tingimusel, et olen seni, kuni hea koorijuht leitakse,» lausub ta. Nüüd on sellest ähvardusest möödas 13 aastat.

Lastemuusikakoolist kontsertmeistriks

«Lasteaias olin esineja tüdruk ning kui kooli läksin, küsis meie muusikatädi emalt, kas klaver on ostetud. Selle peale toodigi pill koju ja ma läksin päriskooli kõrval muusikakooli ja hakkasin klaverit õppima,» meenutab Riina Mankin algust.

Kui ta seitsmenda klassi õpilasena lastemuusikakooli lõpetas, sai temast kohe samas koolis kontsertmeister, kes hakkas väikesi viiuldajaid saatma. Tööraamatut talle esialgu ei antud ja palk läks vanema venna arvele. Alles pärast 16-aastaseks saamist võis ta ametlikult tööd teha.

Viienda klassi õpilasena hakkas ta laulma kvartetis.

«Kasvage, varsti võtan teid endale,» oli lubanud andekate tüdrukute lõõritamist kuulnud Tõnu Peetsalu, kes juhendas siis Paide kultuurimajas ringe. Kaheksanda klassi lõpetamise järel sattusidki neiukesed kultuurimajja popbändi laulma ja kontserte andma. Tema õpetas ka kvartetile häälepartiid.

«Sellega oldi harjutud, et mind õhtuti kodus pole. Aga õppimine ei tohtinud kannatada - selline oli kokkulepe. Hukkaminekuks polnud aega, sest oli vaja muusikat teha,» räägib Riina Mankin oma keskkooliajast.

Keskkooli järel läks ta konservatooriumi, kuid mõtles siis ümber ning sattus Sargvere 8-klassilisse kooli laulmisõpetajaks. Juba järgmisel aastal läks ta konservatooriumi muusikapedagoogikat õppima - õpetamine oli hingelähedaseks saanud.

1982. aastal suunati noor pedagoog Suure-Jaani. Ta oli sellega rahul, sest Paide oli lähedal ja Tallinna viis hea tee.

«Ma pole kordki elus mõelnud, et peaksin midagi muud tegema,» ütleb Riina Mankin nüüd.

Muusika viib maailma

«Olen Kaurile öelnud: tee muusikat ja sa saad maailma näha,» räägib Riina Mankin. Kaur on tema 15-aastane poeg, kes õpib kaheksandas klassis, mängib noorteorkestris trombooni ning on ka laulusolistina üles astunud. Tütar Krete õpib Pärnus õmblemist ja laulab solistina.

«Lapsed on minu kõrval iseseisvaks kasvanud ja on mulle tore tugi. Ma ei läinud ise muusikat tehes halvale teele ega karda ka, et see nendega juhtub,» kõneleb Riina Mankin.

Abikaasa laulab aga Ilmatari kooris ja juhatab kultuurimajas näiteringi, kus temagi helipuldis, lauljana ja vahel ka sõnarollis tegev on.

«Olen lauldes tõesti maailma näinud,» lausub koorijuht varem öeldud sõnade kinnituseks. Koos kooridega on ta käinud Soomes, Rootsis ja Norras. Maakonna muusikaõpetajate ansambliga Sõsare laulis ta festivalil Ungaris ning koos maakonna muusikaõpetajatega viibis Saksamaal, Austrias ja Itaalias.

«Sõsarate aeg oli niisugune, et lapsed olid juba üsna suured ja võis kodunt kaugemal ringe teha. Samal ajal tundsin, et tahan ka ise laulda, mitte üksnes teisi õpetada. Ja siis tuli mul juhus solistina üles astuda,» räägib ta.

Alati polegi elamuse saamiseks tarvis kaugele sõita. Riina Mankin võrdleb üht Ilmatari kevadist reisi Rootsi ja sama aasta sügisest Vastseliinas käiku. Mõlemad olid dirigendi sõnul fantastilised: ai-nult liigu avasilmi ja naudi kõike!

Mullu käis Ilmatar Lätimaal Bauskas. Varsti, veel enne Suure-Jaani muusikapäevi on lätlasi külla oodata. Ja siis läheb juba sõiduks Tallinna suurele laulupeole.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5