Laste kunsti- ja käsitöönäitused pole Viljandis sugugi harvad ning neid käiakse isegi rohkem uudistamas kui muid väljapanekuid. Laste fantaasiarikas maailm köidab nii suuri kui väikesi vaatajaid.

Kui aastaid tagasi tulid esimestena välja huvikeskuses Elle Käosaare käe all õppivad lapsed — nemad said tuntuks oma mitmekülgsuse, tehnika valdamise ja hea kompositsioonitaju poolest —, siis pärast Viljandi Maagümnaasiumi kunstistuudio avamist on lühikese ajaga muutunud kõige aktiivsemaks just selles õppivad lapsed ja noored. Nad on oma näitusi teinud mitu korda Viljandis ja jõudnud isegi Tallinna.

Julgusest, ettevõtlikkusest ja uudsetest mõtetest pole selle stuudio õpetajatel Kersti Leinbockil, Ene Runingul, Tatjana Annikol ja eriti Mari Sobolevil puudust tulnud. Kahjuks Mari Sobolevi käesoleval õppeaastal enam õpetajate hulgas pole. Kõik teised jätkavad aga laste loovuse arendamist, juurutades eelkõige tänapäevast ja ideekeskset kunstiõpetust.

Silmapaistvalt mitmekülgne

Kunstisaalis olev näitus paistab silma mitmekülgsuse poolest. Siin on joonistusi, maale, keraamikat, disainitud esemeid ja palju muud, millele ei oska nimegi anda.

Näitusele tulnu võtavad kõigepealt vastu suvelaagris valminud värvikad maastikud, mis moodustavadki väljapaneku ühe emotsionaalsema osa.

Neid vaadates on nii mõnigi küsinud, mis maastikupildid maksta võivad. Selline küsimus pole küll tavapärane, kuid see tähendab, et need tööd on meeldivad ja nende seltsis tahaks inimene viibida ka pärast ekspositsiooni ülevaatamist.

Mulle on selle stuudio õpilaste maalidest eriti meelde jäänud portreed. Igal algajal need ei õnnestu. Seekord tungivad need aga lausa kaaslaste psüühikasse!

Rohkem joonistamist!

Õnnestunud on ka lillepildid ja kompositsioonid, milles lapsed on suutnud oma meeleolud ja mõtted maitsekalt värvidesse panna.

Kuigi on rõhutatud, et kunstiõpetus selles koolis pole tehnika- ja oskustekeskne, tahan soovitada neil siiski rohkem tegelda joonistamisega.

Kunstistuudiost on saamas kunstikool. See on tore. Paistab aga, et muudatus toob endaga kaasa ka tüsistusi.

Kõigepealt on selles liinis jäänud kõlama tulevikus krõbisev õppemaks. Teiseks asukoha muutus: kesklinnas ei olevat ruume. Mulle meenuvad endised trükikoja ja ajalehetoimetuse, vahepealse lasteraamatukogu avarad toad Aga võib-olla ma eksin, võib-olla ma ei tunne kunstikooli eripära ja selle vajadusi.

Et lastele meeldib kunstiga tegelda ja vilunud õpetajate käe all on neil selles vallas ka häid saavutusi, selles ei kahtle keegi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0