Kolm aastat tagasi välja hõigatud ja heatahtliku muigega vastu võetud loosung «Viljandi — Eesti kultuuripealinn» kulmineerus USA lahkunud suursaadiku Joseph M. De Thomase selleaastase rahuliku tõdemusega, et Viljandi ongi kujunenud Eesti kultuuripealinnaks.

Eurosaadik, Mulgi taluperemees ja teeneline välisminister Toomas Hendrik Ilves võtab sundimatu rahuga vaevaks kõnelda Viljandist kui alternatiivsete inimeste kodukeskkonnast. Tema arvates sobiks Viljandi tulevikku siduda väikekodanluse suhtes vastalisel seisukohal olevate inimestega — loovisikute, vabamõtlejate ja teiste tegelastega, kelle ühise nimetajana sobib kasutada sõna «intelligents». Lähtealus on täiesti olemas: Viljandi Pärimusmuusika Festival on ikka olnud teistmoodi inimeste, muusika ja eluviisi kohtumispaik.

Näib, et eespool kirjeldatud kaks suundumust on omavahel kuidagi seotud. Tundub, et uue iseseisvusaja kultuuripoliitika on hakanud tulemusi andma ning inimesed vaatavad otsivalt ringi. Nad otsivad oma kultuurilisest majapidamisest kaotsis olevat asja, mida veel nimetada ei suuda, aga mille puudumine häirib kohutavalt. Ühte ja teist neil otsingutel ikka leitakse ning järjest enam ka Viljandist.

Võitluse alternatiivid

Alternatiivsust ja alternatiivkultuuri seostatakse tavapäraselt millegi vastu olemisega. Seda, mille vastu ollakse, on nüüdsel ajal harjutud nimetama massi- või siis tarbimiskultuuriks.

Äärmuslikumate arvamuste järgi peaks maailma kõige enam valitsevat ideoloogiat nimetama surmakultuuriks. Nii sellepärast, et see tapab kultuurilist mitmekesisust ja inimväärikust.

Tundlikumates inimestes äratab järsk elukvaliteedi halvenemine vastupanuvõitleja. Mõni lõpetab põhimõtteliselt suhted Coca-Cola, McDonald’si ja mootorratturhiirtega, mõni liitub ühe või teise protestiliikumisega.

Võiks arvata, et tegemist on suhteliselt uue ja alles areneva nähtusega eesti inimeste hulgas. Päris nii see siiski ei ole, kui mõelda kas või võimu ja vaimu vahekordade sõnastamisele eesti keeleruumis läbi aegade.

«Talu» ja «mõisa» enam või vähem terav vastandamine on ühiskondliku suhtlemise osana pidevalt taga- või kõrvalplaanil. Siin tasubki veidi mõtiskleda selle üle, mis hoidis Eesti elanikkonda iseendana näiteks pärast madisepäeva, jüriööd või Sinimägede lahinguid.

On tõsine alus arvata, et füüsilise vastupanu võimatust saab asendada vaimse vastupanu võimalikkusega. Siin rakendub pahatihti unustatud, aga siiski oluline vara — inimese tahe. Vaimne vastupanu ei pea sealjuures olema aktiivne, millegi vastu suunatud tegevus. Küllalt pikaealise nähtusena toimib ta tegutsemisel hoopis millegi eest.

Vaimse vastupanu (või siis iseolemise) iseloomulik tunnus on see, et ta on seda aktiivsem, mida ebaõiglasem, ülekohtusem, hoolimatum ja/või nõmedam on võim. Pole vahet, kas võimu esindaja on kubjas, mõisavalitseja, mõisnik, kuberner või tsaar. Ma ei hakka siinkohal tooma liigseid rinnastusi tänapäeva võimu- ja ametikohtade näol kodu-, lähis- või kaugvälismaal.

Esimesed pähe tulevad näited vaimse vastupanu lähiminevikust on Mahatma Gandhi juhitud tegevus India vabastamiseks koloniaalvõimust ja Lõuna-Prantsusmaa katari talupoegade eelistus minna pigem vabasurma kui taganeda oma usust.

Vähem drastilisel, aga sama olulisel kujul esindab vaimset vastupanu kas või meie nõukogudeaegsete inimeste oskus lugeda ridade vahelt. Suhtlemisel topeltkoodi kasutamine põhimõttel «anna keisrile, mis keisri kohus, ja tegele siis vabalt omade asjadega» on vaimse vastupanu üks tunnuseid. Tihti lisandub sellele veel oskus naerda oma isandate üle, nii et nood sellest aru ei saa. Huumor ja sarkasm on ühed vaimse vastupanu võimsamad vahendid, kui vaadata kas või iirlaste või mõlema Ameerika indiaanlaste vaimset elu.

Vaimne vastupanu võikski olla see mootor, mis hoiab käigus alternatiivset mõtlemist, käitumist ja olemist. Viljandi võimalus on olla ahvatlev elukeskkond inimestele, kes on tüdinud võitlemast ahnuse, nõmeduse ja lühinägelikkuse vastu.

Kõrge elustandard või kõrge väärtusega elu?

Loomulikult tulenevad nimetatud nähtused inimestest endist. Mõeldes vanasõnale silmast, pinnust ja palgist, peaks esmapilgul tegelema eelkõige enda isikuomadustega.

Samas on teada, et elu- ja tegutsemiskeskkond mõjutab paratamatult meie mõtlemist ja olemist. Üks keskkond võib loomuldasa toetada sellist olemist, mida me hindame heaks ja kasulikuks, teine aga mõjuda sootuks vastupidi.

Sellise keskkonna vajadusele viitasidki nähtavasti nii Toomas Hendrik Ilves kui ka tema ideed edasi arendanud Tiiu Männiste Viljandi Linnavalitsuse ajalehe vastusartiklis.

Vaid ainelisest elukeskkonnast siiski ei piisa. Kuivõrd vaenulikust või muidu ebameeldivast maailmakorrast möödaelamine on võimalik ainult kogukonnas, tuleks luua soodne keskkond tugeva kogukonna tekkeks.

Siinkohal pakun välja mõtte, et see kogukond võiks sobida elamiseks inimestele, kes hoolivad sellistest vaimsetest väärtustest nagu loovus, sõprus ja armastus ligimese vastu. Inimestele, kes eelistavad tarbimisele hoopis loomist.

Mida rohkem niisuguseid inimesi ühte kohta koondub, seda kergemaks muutub kõrge elukvaliteedi eelistamine kõrgele elustandardile. Siis võib osutuda võimalikuks, et eluviisituristide või eksootikaihalejate laine ei söö seda kogukonda oma eluruumist välja. Positiivne eeskuju on Taani vabalinna Christiania näol. Seal elatakse normaalset pereelu piirkondades, kuhu turiste ligi ei lastagi.

Ma ei nimetaks selliseid inimesi intelligentsiks ega intellektuaalideks. Esimesed on aja jooksul näidanud liigset enesekesksust isegi «töörahva päästmisel kapitalismi ja vaimupimeduse kütkeist». Tänapäeva kultuuride paabel nõuab aga veidi avatuma sallivuse ja eelkõige kaasatundmise võimet.

Seepärast eelistangi Euroopa ruumis juba levima hakkavat kulturaali nimetust.

Kulturaal ei pea hiilgama faktiteadmiste ega eriti peeneks peetud suhtlemismaneeri poolest. Tema peamine omadus on oma kogukonna kultuuri austamise, tundmise ja võõrastele arusaadavalt edastamise oskus.

Siinkohal on oluline rõhutada, et kultuurne olek ei tunne seisuse või klassi piire. Samuti pole määrav varanduslik seis või silmade värv. Tähtis on miski muu. Sissejuhatuseks võiks olla sihikindel hoolimine oma maast ja kaaskondlastest.

Kes ma olen?

Olen õppinud Tallinna 21. Keskkoolis, Tallinna Spordiinternaatkoolis judot ning Tartu Ülikoolis füüsikat, psühholoogiat, soome-ugri keeli ning eesti ja võrdlevat rahvaluulet.

Olen töötanud Eesti Rahva Muuseumis teadurina, Tartu Linnapolikliinikus ravimassöörina ning pidanud loenguid Helsingi Ülikoolis, Tartu Ülikoolis, Estonian Business Schoolis ja Viljandi Kultuuriakadeemias.

Praegu tegelen Viljandi Kultuuriakadeemia muutmisega rahvuslikuks kultuuriväärtuseks.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3