«Maleva» suvise võtteperioodi ajal oli filmitegijatel kibekiire ja nii kasutasid nad puhkamiseks ära iga hetke. Sellel pildil naudib Erik Moora (vasemal) päikest negatiivset kangelast ja kurjuse kehastust, Jurmala foogti Hippolyti mänginud Märt Avandi kõrval. Foto: Erakogu

Erik Moora on politoloogiaõppejõud, keda võib kohata filmide alastistseenides, kes paneb vajadusel osadest kokku surnud lehma ja kel tulevad eriti hästi välja ilmsüüta neitsite rollid.

Erik Moora sündis Viljandis, käis siin lasteaias ning lõpetas toonase C. R. Jakobsoni nimelise 1. keskkooli esimese klassi. Seejärel kolis ta koos emaga mitmeks aastaks Järvamaale Koeru, kuid naasis kümne aasta eest sealse põhikooli lõpetamise järel uuesti Viljandisse, et kunagises kodulinnas paremat haridust saada.

1. keskkool oli selleks ajaks muudetud C. R. Jakobsoni nimeliseks Gümnaasiumiks ja see asus Eesti koolide pingereas teistest Viljandi koolidest eespool. Arvestades veel seda, et Moora elas Männimäel, olekski Jakobsoni gümnaasium olnud kõige loogilisem valik. Pärast mõningast siseheitlust otsustas ta ometi maagümnaasiumi kasuks.

Valiku juures mängis tähtsat rolli perekonna seotus selle kooliga, aga ka tunne, et seal on mõnusam õhkkond.

Tagantjärele hindab Moora maagümnaasiumi juures kõige rohkem mitmekesisust. «Kõige vähem sai seal vist õppetööga tegeldud, kuigi ka see läks hästi,» nendib ta.

Esmalt rebiti uus poiss üsna kiiresti näiteringi ning vastu tema enda ootusi anti talle kohe ka tähtis roll: Oskar Lutsu «Kevade» Arno.

«See oli ääretult meeldiv seltskond. Meid juhendas legendaarne õpetaja Reet Sinimaa, kes oli kogu meie trupi ema, vanaema ja kes kõik veel!» leiab Moora näiteringist kõneldes vaid häid sõnu.

Teiseks hakkas Erik Moora koos Marko Lepiku ja Triinu Vadiga tegelema väitlusega, mis tol ajal kogu Eestis jalgu alla võttis. Just väitlemist peab Moora üheks mõjutajaks, mis sütitas temas huvi ühiskonna ja poliitika vastu.

Kui ei pinguta, siis tuleb

Kuigi Erik Mooral läks õppimine väga hästi ning koolivälise tegevuse kõrvalt vehkis ta ka aineolümpiaadidel käia, ei lõpetanud ta kooli kuldmedaliga.

«See oli lõbus lugu jah,» muigab ta ise, aga mitte eriti kurvalt. Kõik hinded olid tal küll viied ja ka riigieksamid läksid väga hästi, kuid ühes aines jäi üks punkt ikkagi puudu.

«Mul oli üsna ükskõik, et ma kuldmedalit ei saanud, aga nördima pani, et see oli ajalooeksam,» räägib Moora. «See oli nimelt ainus eksam, milleks ma olin õppinud, ja ainuke aine, mida ma tundsin end valdavat. Sellest on tulnud ka minu ettekujutus, et ei tasu pingutada nende asjade nimel, mida sa saavutada tahad. Siis nad tulevad.»

Ülikooli astumiseks piisas aga ka kuldamata tulemustest ja teadmistest.

Esimene eelistus oli Mooral tegelikult juura. Kui aga sellesse teaduskonda pääsemiseks oli veel üks eksam teha ja politoloogiasse oli ta juba sisse saanud, küsis ta valiku langetamisel nõu tuntud sotsiaalteadlaselt Raivo Vetikult, keda ta politoloogia osakonnas kohtas.

Vetik oli lausunud sõnad, mis Moorale seniajani politoloogia osakonda sümboliseerivad: «Kui tahad palju raha, mine juurasse, kui aga head haridust, siis tule siia.»

Tõsi, ülikooli ajal kirjutas Moora osakonna ajalehes «Võimu Võnked» hoopis vastupidist: «Õppejõudude põrumine (viktoriinis — toim.) näitab ilmekalt, et politoloogia ei nõua teadmisi, faktitundlikkust, ausust, mälu, oskust ebastandardsetes (ja standardsetes) olukordades toime tulla, õnne ega üldse midagi.»

«Võimu Võnked» polnud siiski «Liba-Sakalast» tõsisemalt võetav väljaanne.

Poliitika ongi selline

Praeguseks on Erik Moora taibanud, et hea hariduse oleks võinud saada ka õigusteaduskonnast või mõnest kolmandast kohast, kuid valitud erialaga on ta sellest hoolimata rahul.

«See annab ühiskondliku mõtlemise,» leiab ta. «Poliitikasse lähevad väga vähesed politoloogid. Enamik kas püüab poliitikat sõltumatult uurida või tegutseb hoopis muul alal.»

Moora ise on jäänud oma erialale ja töötab Sisekaitseakadeemias õppejõuna. Päevapoliitika kommenteerimist ei pea ta endale sobivaks, sest õppejõuna ei taha ta olla mõne poliitilise joone kandja.

«Minu ülesanne on avada taustu, mitte öelda, et see on halb ja see hea,» kõneleb ta ning lisab: «Ega ma mõtlegi nii, sest politoloogia õpetab poliitikat mõistma ning nägema, et keegi meist ei suudaks ise selles olles midagi väga teistmoodi teha. Poliitika lihtsalt ongi selline.»

Moora hinnangul pole Eesti poliitika ülejäänud Euroopa riikide omast kuigi erinev. Tänu sellele, et meie riik on väiksem, on vaid skandaalid väiksemad ja isiklikud suhted mängivad suuremat rolli.

«Väikese ühiskonna viga on see, et peale poliitiliste põhimõtete loevad paljud muud tegurid: kes on kuskil kakelnud ja kes on kellegi pildi pihta lasknud,» leiab Moora.

Õ tähendab just seda

Erik Moora arvates peaks kõigil inimestel elukutsest hoolimata olema mingi kontakt kultuuriga. See mõte süstiti temasse juba maagümnaasiumis.

«Üleüldse peaks igal inimesel olema mõni hobi, mis teda kütab. Mulle aga tundub, et peaks olema ka mingi kultuuriline väljund,» räägib ta. «Ilmselt sellepärast kujuneski nii, et ülikoolis õppimise kõrvalt hakkasime tegelema palaganiga.»

Osakonna üritustel või lihtsalt sõprade hulgas prooviti läbi kõikvõimalikud kultuuri- ja isetegevuse valdkonnad: mängiti mälumängu, lavastati luuleetendusi, tehti pilateatrit ja seati tantse. Lõpuks jõudis kuueliikmeline seltskond, kes nimetab ennast Õ-Fraktsiooniks (Õ tähendab just seda, mida te arvate), tõdemuseni, et vaid ühte asja pole veel proovitud — filmi.

«Ja see, pagan, jäi külge,» lausub Moora. «Me pole juba mitu aastat eriti midagi muud teinudki.»

Õ-Fraktsiooni esimene teos oli amatöörtudengifilm «Attack of the Killer Beer-Yoghurt» («Tapja õlle-jogurti rünnak»), mis räägib veristest sündmustest Tartu tänavatel. Teiseks vändati esimese filmi kauge eellugu, mis sai sama pealkirja, kuid eesti keeles. See kõneleb uljast rüütlist, kes keskaegses Eestis kaitseb neitseid ja võitleb tohutu kurjusega.

Kolmandana linastus «Tõprad». Selle kangelased röövivad paljaks ühe kasiino, kuid satuvad siis üksikule saarele, kus hakkab toimuma igasuguseid imelugusid.

«Lasime fantaasial vabalt lennata,» ütleb Moora.

Lisaks neile linateostele on fraktsioon valmis teinud kolm dokumentaalfilmi, mida näidati Eesti Televisiooni «Eesti lugude» sarjas.

Nüüd on meestel käsil esimene täispikk mängufilm «Malev», mida võib Moora hinnangul juba peaaegu pärisfilmiks nimetada. Võtted on lõpetatud ja kui kõik väga hästi läheb, võib «Malevat» esimest korda valgel linal näha Pimedate Ööde filmifestivalil.

«Maleva» võitlused

Tegijad iseloomustavad «Malevat» kui ajaloolist absurdikomöödiat, mille tegevus leiab aset muistse vabadusvõitluse ajal.

Umbes miljonikroonise eelarvega (varasematel filmidel polnud üldse eelarvet) tuli lavastada sama mahukaid ja kostüüme nõudvaid stseene, nagu on paarkümmend korda suurema rahakotiga filmis «Nimed marmortahvlil». Seetõttu pidi Õ-Fraktsioon väga palju ise tegema, näiteks sigu, lambaid, kitsi ja muid pudulojuseid väikebussiga filmimiskohta sõidutama või kogu võtteks vajaliku kraami käe otsas kilomeetrite kaugusele vedama.

Kord tuli Mooral koos teistega isegi surnud lehm kohale toimetada ning kuna loom oli juba tükeldatud, siis ta nagu konstruktor kokku panna, et ta ikka surnud lehma mõõdu välja annaks.

Õ-Fraktsioon peab ise mängima ka kõik alastiosad ja kõrgelt alla hüppamised, mida teised tegema ei soostu. «Ise oleme need ju stsenaariumi sisse kirjutanud,» nendib Moora ning räägib, kuidas ühel päeval tuli tal olla kolmes alastistseenis ja alles päikese loojudes sai ka ühe rõivastega võtte ära teha.

Peale maiste murede on «Malevat» filmides tulnud ette ideoloogilisi arusaamatusi. Nimelt avaldas tuntud arheoloog Jüri Selirand suvel ajakirjanduses ilmunud lugude põhjal «Eesti Päevalehes» arvamust, et «Malevas» kujutatakse eestlasi rumalate ja sakslasi kultuuritoojatena. Eriti pahandas Seliranda see, et Eesti arheoloogia rajaja Harri Moora elutööd pilab produtsendi ja kaasstsenaristina tema enda lapselapselaps.

Erik Moora kinnitab, et see pole põrmugi nii ning filmis saavad oma koosa ka sakslased ja prantslased.

«Pigem vastupidi: eestlased on meil ääretult toredad inimesed, kes armastavad kodurahu, tööd teha, laulda ja tantsida,» selgitab Moora. «Aga rahvas peab suutma ka iseenda ja oma põhiväärtuste üle naerda.»

Moora sõnul on filmi taga suur ajaloohuvi ning Õ-Fraktsioon on ennast vabadusvõitluse tegelike sündmustega hästi kurssi viinud. «Aga me ei lasknud neil ennast stsenaariumi kirjutades märkimisväärselt segada,» naerab ta.

Moora ütleb, et mingit märkimisväärset menu nad «Maleva» filmile ei oota ja pole suur õnnetus, kui film vaatajatele ei meeldi.

«Tegemine on rohkem väärt kui ükskõik missugune tulemus,» leiab ta. «Ei ole vaja teha nii häid filme, et kõik neid vaadates nutavad, või olla tipp-politoloog. Tuleb hoopis protsessi nautida.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5