Vokaalsekstett Man Sound Viljandi kultuurimaja hoovis: (vasakult) Vladimir Suhhin, Fjodor Marun, Vladimir Tratš, ansambli asutaja Vladimir Mihnovetski ja Ruben Tomatšev. Nende ees ripub ansambli solist Juri Romenski. Foto: Elmo Riig

Linnakodanik Aivar Trallmann kappab samal ajal muusikakooli noodipultide järele, sest ansambli Man Sound juht Vladimir Mihnovetski on neid temalt õhtuks palunud.

Juba viiendat aastat kontserdisarja «MuusikaSündmus» vedav Trallmann on üliõnnelik, sest taas on kohal maailmamainega talendid ning selle nimel, et kõik õnnestuks, on ta nõus kas või nahast välja pugema.

Vokaalseksteti tenorist solist Juri Romenski proovib laval kolme mikrofoni ega ole rahul ühegagi. «Mu hääl ei meeldi mulle!» hüüab ta üles ja kuulab, mida Volodja arvab.

Volodjaks kutsuvad Man Soundi liikmed oma juhti Vladimir Mihnovetskit, kes parasjagu seisab rõdul helipuldi kõrval. Alles proovi viimasteks minutiteks tuleb ta ise alla ja siis heliseb tühjade tooliridade kohal korraks filigraanne kuuehäälsus, nii et sipelgad selja peal igas suunas laiali jooksevad.

Kes keda?

Proov lõpeb varem, kui ma selleks valmis olen.

«Zdravstvuite!» hüüan ärevalt lava poole, sest kardan, et kohe pudenevad need imemehed laiali või vaatavad minust lihtsalt läbi.

«Aa, te olete meie juurde!» hõikab bariton Fjodor Marun lõbusalt ja ühekorraga olen ma kui saakloom ümber piiratud kõigist kuuest lauljast.

«Öelge palun, kui palju teil aega on,» uurin aupaklikult.

«Viis minutit,» vastab Vladimir Mihnovetski. Poisid tema selja taga piidlevad mind kavalalt ega kavatse õnneks kuhugi joosta.

«Mulle on öeldud, et te olete maailmas üks kaunimate häältega vokaalgruppe,» alustan püüdlikult. «Mis te ise sellest arvate?»

«Õige!», «See on tõsi!», «Püüame ja pingutame!» kostab mitmest suust veel enne, kui ma küsimuse lõpetada jõuan.

Siis hakkab ühel, Vladimir Suhhinil, minust kahju ja ta võtab vaevaks formuleerida ajakirjanduslikus mõttes kõlblikuma vastuse.

«Jah, me oleme üritanud läheneda tipule, pühendades sellele eesmärgile kogu oma vokaalse meisterlikkuse,» räägib ta sametiselt. «Tänu jumalale, me oleme saanud mööda maailma ringi sõita ja inimesi näha. Aga meie taseme üle otsustab siiski kuulaja, otsustate ka teie tänasel kontserdil. Meie omalt poolt teeme kõik, et te jääksite rahule.»

«Te olete ilmselgelt kõik väga andekad. Kuidas te üksteisesse suhtute?» pärin seejärel.

«Me suhtume üksteisesse suure austusega, sest muidu ei saaks kollektiiv eksisteerida,» jätkab Suhhini abivalmis tooni üle võttes grupi liider Vladimir Mihnovetski. «Me töötame ühes meeskonnas, oleme partnerid. Me ei rivaalitse. Meil on, tänu jumalale, selles suhtes kõik hästi.»

Küsimusele, millega ansambli liikmed veel tegelevad, vastab Mihnovetski: «Igaühel on oma isiklikud projektid, mõnel sooloesinemised. Ruben näiteks tegeleb koorilaulukunstiga — ta juhatab poistekoori. Peaaegu igaühel meist on õlgadel õppejõutöö. Me oleme kõik kõrgema muusikalise haridusega, enamasti koorijuhid. Tegelikult on meie hulgas ka pianiste. Neil on puudusi, aga me talume neid.»

Suveniir Kiievist

Piilun paberilt oma järgmist vene keeles valmis sõnastatud küsimust, kui Ruben Tomatšev mind segab. Ta on leidnud oma taskust kastanimuna ja tal on tulnud mõte.

«Siin on teile üks isiklik kingitus, Kiievi suveniir,» ütleb ta ja on peaaegu pettunud, kui kuuleb, et ka Eestis kasvab kastaneid.

«Vladimir Mihnovetski, teie olete grupi liider. Palun öelge, mida see sisuliselt tähendab. Mis on teie otsustada?» püüan ma käia oma valmis seatud rada.

Tomatšev on ilmselt mu vähesest tähelepanust häiritud. Ta suunab oma käed ootamatult Mihnovetski poole ja alustab ülistaval toonil värsside deklameerimist. Ülejäänud naudivad kimbatusse viidud reporterit ning keegi kommenteerib kellelegi, et ta tahaks väga näha seda intervjuud, kui see ükskord trükki jõuab.

«Ma olen ansambli asutaja, aga kas just tingimata liider...» vastab Vladimir Mihnovetski siiski asjalikult. «Jah, mõne asja olen ma enda peale võtnud, valin näiteks lauludele arranžeeringuid. Aga kõik muud küsimused, mis muusikasse puutuvad, otsustame me kollegiaalselt.»

«Kas te kõik olete pärit Kiievist?» on minu järgmine küsimus.

«Üks inimene meie hulgast on Odessast, sest me ei luba tal Kiievis elada,» vastab Mihnovetski nüüd samuti tooni muutes — on ju ka tema eelkõige luust ja lihast inimene, mitte ainult ansambli isa.

«Ta on meil seal Odessas pagenduses ja me toome ta kohale ainult kontsertideks, sest muidu saaks temast meie linnale üks suur häbiplekk...» aasib ta.

Jutt käib Man Soundi solistist Juri Romenskist, kelle kohta on ansambli liikmed oma koduleheküljel öelnud, et see poiss on fenomenaalselt andekas, ta tunneb vokaalkunsti saladusi kõikidest teistest paremini ning on lisaks oma andekusele üks erakordselt sooja südamega inimene.

Juri ise jõuab vahele piiksatada vaid imelühikese kaitsekõne: «Te tulge mõnikord meie Odessa džässikarnevalile...»

«Noh, kas näete nüüd, millised on meie omavahelised suhted?» küsib keegi minult parastades. «Metsikud, eks!»

«Miks te laulate?» esitan ohates veel ühe pähetorkava stampküsimuse, olles ka ise veendunud, et see intervjuu on aia taha läinud ja lehes kasutamiskõlbmatu.

«Sest meile meeldib laulda,» vastab üks neist ning teine lisab: «Me ei oska mitte midagi muud teha.» Kolmas aga imestab: «Millegipärast makstakse meile selle eest raha!»

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5