Rahvas on kogunenud kitsale rajale vana veski ja järve vahel. Kõnet peab järve taastamise algataja tallinlanna Aet Kull. Foto: Elmo Riig

Järgnesid järvepeegli taassünnile pühendatud pidustused, millest peale Lahmuse rahva ja kaugemaltki tulnud inimeste võtsid osa kalamehed, ratsanikud ja koguni vetevana. Kohalikud olid katnud veski eesruumi laua.

«Kuu aega tagasi arvasin, et ettenähtud kuupäev ei pea paika — kopp tegutses alles keset järve,» alustas Suure-Jaani vallavanem Maie Käba. «Aga näete: puhastatud järv on vett täis ning avamise ajaks tuli päikegi välja.»

Vallavanem tunnustas algatajat ja projekti kirjutajat Aet Kulli (pildil), toonitas Altveski mittetulundusühingu, valla ja kooli tihedat koostööd ning kiitis head tööd teinud Sangla Turba mehi, kes olid arvestanud isegi järve ümber elavate inimeste soove.

Aet Kull tuletas oma sõnavõtus meelde Lahmuse mõisa ajalugu.

Hooned ehitati aastail 1846—1857. Töö käigus valmis ka vesiveski koos tammiga ning mõis sai endale järve. Sakstele rajati koguni laudpõrandaga ujumiskoht.

Kui Aet Kull 1990. aastate algul seda rohtu kasvanud mülgast nägi, ei uskunud ta isa juttu, et see oli olnud järv. Geograafiadoktor Arvo Järvet aga rääkinud sellest, mis tähtsus oleks elule äratatud järvel.

«Raha taotlemise projekt läks läbi teisel katsel,» kõneles tallinlanna, Mainori kõrgkoolis turundusõppejõuna ja ettevõtlusinstituudis asedirektorina töötav Aet Kull. «Vald hakkas projekti juhtima ja ehitaja tegi tubli töö.»

60 000 kantmeetrit muda

Järve puhastajad vedasid neljal suvekuul 600 meetri pikkusest ja 70 meetri laiusest järvest välja ümmarguselt 60 kantmeetrit muda.

«Meid hämmastas see kivide hulk, mis veekogu põhjas oli — mõni neist koletu suur, nii et neid ei liigutanud isegi masin,» ütles aktsiaseltsi Sangla Turvas projektijuht Anto Raukas. Nõuga tulid appi kohalikud kalamehed, kes rõhutasid kivide tähtsust kalade varjupaigana. Nõnda loodigi järve põhja neli kivikuhja.

Lahmuse on Anto Raukase kolmas järv, esimene oli olnud Sanglas ja teine Hellenurme mõisas.

«Need südamlikud pidustused näitavad, kui oluliseks siinne rahvas oma veesilma peab,» lausus ta.

«See veekogu oli ikka raskelt haige,» sõnas geograafiadoktor Arvo Järvet, kes samuti oli järve avamisele saabunud.

Lahmuse kooli õpilased lugesid legende, mis olid kirjutatud kolm aastat tagasi, kui veel polnud järve puhastamisest aimu. Siis aga üllatas pidulisi noor ratsanik läheduses paiknevast Kaasiku talust. Ta kappas kohale ja ulatas vallavanemale käärid. Suure-Jaani gümnaasiumi õpilane Merit Tõkke on varemgi Lahmuse üritustele oma ratsuga särtsu lisanud.

Seejärel oli aeg kalad vette lasta. Need olid püütud Suure-Jaani paisjärvest.

«Ahven, haug, latikas, ahven...» loetlesid Säga klubi esindajad, kui kalad üksteise järel vette sulpsatasid, ning Ain Jürisson laulis juurde: «Saage te suureks, saagu teid palju!»

Vanaisa veski astub uude aega

«Koos Lahmuse riigikooliga kirjutame praegu mõisa arengukava, et oleks võimalik kultuuriajaloolisi väärtusi ise nautida ja turistidele pakkuda,» rääkis Aet Kull. Tema sõnul kuuluvad mõisakompleksi peahoone, vesiveski, hobusetall, sigala, sepikoda, juustumaja, valitsejamaja ja mõisaõue alused keldrid.

«Minu vanaisa Juhan Kull ostis 1930. aastal Lahmuse Altveski talu hooned, millest suuremad olid vesiveski, tall ja sigala,» ütles Aet Kull põhjenduseks, miks talle, pealinlasele, Lahmuse veski ja selle juurde kuulunud järv nii tähtsad on.

Tol ajal oli veski põhiline jõuallikas olnud aurukatel. Vanaisa oli selle vahetanud ökonoomsema puugaasigeneraatori vastu ning muretsenud veejõu paremaks kasutamiseks turbiini. Ühtlasi oli ta uuendanud jahvatamisseadmeid, nii et talumees võis Altveskist koju viia püüli, kruupi, tangu ning leiva- ja loomajahu. Jahuveskile lisaks ehitas Juhan Kull villatööstuse ning 1936. aastal ka linavabriku.

Säärane ettevõtlikkus sai põhjuseks, miks väikese tööstuse omanik tehti kulakuks ja küüditati kogu perekonnaga Siberisse. Veski jäi Lahmuse sovhoosi kasutada, kuid seal jahvatati põhiliselt loomajahu.

1992. aastal tagastati hoone endistele omanikele, keda on kolm, üks neist tänase õppejõu insenerist isa Udo Kull. Tema eestvedamisel seati veski 1993. aastal uuesti töökorda ning see jahvatas talupidajatele vilja 2002. aastani. Siis enam nõudlust polnud ja veski jäi tööta.

Kauaaegne mölder Ülo Kungla tegi veskis huvilistele ringkäigu. Ta ütles, et kõik on alles ja töökorras ning veski tegutseks, kui leiduks tellijaid. Üht-teist oleks siiski vaja remontida ja ajakohastada.

Aet Kull avaldas arvamust, et veskihoone konserveeritakse ja remonditakse nii, et seda saaks kasutada muuseumina. «Baari või pubi siia igal juhul ei taha, kuigi see tasuks kulutusi muuseumist paremini.»

Kulli sõnul on Lahmuse Altveski praegu Viljandimaal ainuke, kus on kogu sisustus veel säilinud, kogu Eestis on selliseid vaid kümmekond.

Omanikud kavatsevad muinsuskaitse eritingimusi arvestades remontida vee ülevoolukanali ja turbiini, et oleks võimalik veejõuajamiga demonstreerida kividega jahvatamist, koti ülestõmbemehhanismi tööd ja rihmülekannetega käivaid elevaatoreid. Aga kõigepealt tuleks taastada aknad, uksed ja välismüürid ning vahetada eterniitkatus savikivikatuse vastu.

«Kurvem pool on see, et siin kandis leidub lapsi või ka täiskasvanuid, kes loobivad veski väikeste akende pihta kive,» nentis Aet Kull.

ARVAMUSED

Heinrich Jürna,

Lahmuse kooli direktor

See järv on kõige tähtsam just koolile, riigi koolile.

Alles kolm aastat tagasi unistasime sellest järvest, lapsed kirjutasid tema tekkimisest legende. Nüüd loevad õpilased neid ette.

Uno Jürisson,

Suure-Jaani kalameeste klubi liige

Järve puhastajad kurtsid, et vees on palju kive. Ütlesin, et kaladele on neid tarvis, ja nad moodustasidki neli suurt kivikuhja, kuhu kalad saavad varjuda.

JÄRV

Järve taastamiseks kulus ümmarguselt 3,2 miljonit krooni. Selleks andsid

• keskkonnainvesteeringute keskus 2,8 miljonit krooni

• Suure-Jaani vald 215 000 krooni

• Lahmuse kool 92 000 krooni

• Altveski mittetulundusühing 69 000 krooni.

Allikas: Suure-Jaani vald

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5