Surnuaedade kujundamise ja kaunistamise kaudu on alati püütud kadunuid meeles pidada ning nende saavutusi tähtsustada. Öeldakse isegi, et rahvas, kes oskab lahkunuid austada, oskab lugu pidada ka endast ja oma naabritest.

Uus aeg toob uusi kombeid. Nii on Eestisse tekkinud selliseid kalmistuid, mida ei hooldata traditsioonilisel moel. Ühtlaselt muruga kaetud ja kõrgema haljastuseta surnuaias ei saa enam igaüks omal kombel tegutseda, sest nii kaotab plats kavandatud ilme. Üks selline koht on Viljandi Metsakalmistu põhjapoolne osa.

Samal teemal: Viljandi Metsakalmistul lainetab võilillemeri (43)

Iseenesestki mõista ei ole kõigil hauaplatside omanikel võimalik ühel ajal muru niitma minna. Nagu näitab Metsakalmistu kogemus, ei tee paljud seda üldse. Ühed on harjunud haudu korrastama vaid paar korda aastas ning teised ei ole selleks kõrge ea ja kehva tervise pärast üldse võimelised. Nii sirutubki hein kõrgele ja umbrohi hakkab lokkama. Pilt, mis kokkuvõttes avaneb, on kõike muud kui lahkunute mälestuse vääriline.

Muruplatsiga kalmistut pole Viljandis varem olnud ja sellesse tuleb ka teistmoodi suhtuda. Nii peakski linn koostöös kalmude omanikega leidma võimaluse, kuidas tervet platsi ühekorraga niita.

Umbrohtu kasvavaid surnuaedu on nukker vaadata, eriti ajal, kui linnapea eestvedamisel rajatakse kesklinna roosipeenraid. Kuigi haudade korrashoid peab olema ennekõike lahkunute omaste südameasi, on selge, et üht-teist jääb puudu ka linnavalitsuse ja hooldusfirma töös. Vastasel juhul ei oleks metsistumine sedavõrd ulatuslik.

Muret ei tee ainult Metsakalmistu uus osa, korralagedust kohtab ka vanadel kalmistutel. Näiteks leidub Riia maantee surnuaia Ugala teatri poolses küljes palju unustuse hõlma vajunud haudu, millel tasapisi ajab juuri võsa. Eriti nukker on vaadata Vabadussõjas langenud või mõnel teisel moel Eesti riigile oluliste isikute haudu, mida katavad võililled ja malts.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3