Meie koduses kõnepruugis on Jämejalal haigla ja kesklinnas polikliinik. Kui minu abikaasa kurtis, et polikliiniku silmaarst keeldus teda vaatamast, ei tekkinud mul kahtlustki, kus see juhtus.

Kuigi minu kirjutise eesmärk oli juhtida tähelepanu silmahädadepuhuse esmaabi halvale korraldusele Viljandis, pöörati loo teravik konkreetse süüdlase otsimisele.

Kinnitan, et mul ei ole etteheiteid Viljandi Tervisekeskuse silmaarstile, keda tunnen juba aastakümneid. Ma ei arvanudki, et tema võiks olla asjaosaline, kuid pidasin võimalikuks asendusarsti olemasolu puhkuse ajal.

Sõnapaari «Viljandi Tervisekeskus» lisasin abikaasa jutule omal algatusel ja olen süüdi. Edaspidi olen allikaid kontrollides põhjalikum.

TEGELIKULT juhtus lugu Viljandi Haigla polikliinikus just täpselt nii, nagu ma eelmises kirjutises kirjeldasin. Nördima pani seejuures asjaolu, et sel hetkel polnud ei arsti kabinetis ega selle ukse taga ühtegi teist patsienti. Arst tegi paberitööd ja teda ärritas, et teda selle juures segati.

Et probleeme silmaarstiabis siiski on, näitab see, et artikli ilmumise päeval helistas mulle kümmekond kodanikku, kes kõik kirjeldasid mulle ebameeldivaid kogemusi silmaarsti vastuvõtule pääsemisel.

Silmahaigete vastuvõtt esmaabi korras peaks inimestele arusaadavas vormis teatavaks tehtud olema!

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0