| |
|
 |
Kunstifestival «Kiriküüt» avas Kondase Keskuse aias esimese õuenäituse, molbertitel seisavad Linda Lepiku naivistlikud loodusvaated.
Foto: Aime Jõgi |
|
Kaks päeva õiterüpes Kondase Keskuse aias
09.06.2004 00:01
Aime Jõgi, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Tänavu end «Väikseks Kiriküüdiks» ristinud kunstifestivali kõige suurem saavutus oli Kondase Keskuse lilleõites aia maalide ja maalijate teenistusse andmine.
Reede õhtul sündis õitsvate sirelipõõsaste vahele imetabane kunstigalerii, milles vaataja võis astuda marielillede õisi täis pikitud muruvaipa pidi ning silmitseda paarikümnele molbertile üles seatud lihtsaid ja värviküllaseid looduspilte. Paul ja Linda Piltide autor on kunagi Kolga-Jaani kolhoosis lüpsibrigadiri ametit pidanud Linda Lepik (1904-1988), naivist, kelle filmimees Mark Soosaar avastas 1979. aastal nii nagu Paul Kondasegi ning kelle ta Kondase kõrval oma filmi «Pühapäevamaalijad» pani. Kunstiteadlane Mari Vallikivi lubas, et Linda Lepiku piltidest tuleb kunagi veel palju ulatuslikum näitus. Tartu Kunstimuuseumist hea juhuse tahtel üles leitud ja nüüd Kondase Keskusesse deponeeritud 33 Linda Lepiku väga hea värvitunnetusega tööd olevat seda väärt. Lepiku looduselt saadud annet ei suutnud Mari Vallikivi sõnul ära rikkuda isegi kursustel käimine ega kunstnik Silvia Jõgeveri käe all õppimine. See on kunstiteadlase hinnangul just see kõige ehedama naivismi märk. «Väikse Kiriküüdi» filmiprogrammis oli pisut hiljem võimalik värskenduseks üle vaadata Soosaare «Pühapäevamaalijad». Linda Lepik on seal paari minuti jooksul kaadris koos oma õega ega allu Soosaare õrritusele. Nimelt küsib filmimees vanemalt õelt, sellelt, kes ei maali, et kas tal vahel hing täis ka läheb, kui lehmade talitamise aeg kätte jõuab ja õde ikka muudkui oma värvidega mässab. Naised vaikivad esialgu trotslikult niisuguse narri jutu peale. «Ei, sellist asja pole olnud,» ütleb vanem õde napilt ja surub oma huuled kokku. Mõlema naise näol on ilme, mis kõneleb solvumisest: kas kaameramees peab neid otse ullikesteks, kui arvab, et maal nii lihtsalt töötegemisest pääseb? See piltidega jändamine on ikka vaid vabast ajast ehk pühapäeval maalimine. Asjaarmastajate pidu Laupäeval nautiski mitukümmend inimest Kondase aias üht vaba päeva ja selle keskel värvidega mässamist. Õpetaja Kaja Leplal ja tema abilisel kunstnik Veera Laugul oli tegemist, et oma näpunäidetega iga abivajajani jõuda. Juhendajad soovitasid otsida oma pildile tegelasi Kondase loomingust. Paljud valisid maasika, ilmselt kõige sobivama objekti selles õiterüpes aias. «Tänapäeva pingelises elus on maalimine kindlasti üks eneseabi võtteid,» ütles Kaja Lepla hiljem. «Oli vaimustav näha, kuidas keskealised inimesed, kes väitsid, et nad pole kaheksandast klassist saadik värvidega midagi teinud, oma pildi üle rõõmu tundsid.» Kaja Lepla tundis heameelt ka paljude noorte üle, kes kooliaasta ja kunstiringide töö lõppemise järel samuti niisugust kohta otsivad, kus heas atmosfääris maalimas käia. Seda võimalust nüüd Kondase Keskus pakkuda tahabki. 12. juuni keskpäeval ootab kõigepealt akvarellist Kai Mägedi kõiki asjahuvilisi Kondase Keskusesse. Vesivärvid võiksid tulijail kaasas olla, paber ja pintslid on kohapeal. Viljandi Kunstnike Ühenduse juhatuse esimees Kaja Lepla usub, et «Kiriküüt» tõi seekord hansapäevadesse iselaadi elevuse. «Meie eesmärk oli Kondase Keskuse olemasolu rõhutada ja inimesi seal eksponeeritava kunsti juurde meelitada,» ütles ta. «Meie näärivanad, kes rongkäigus läbi linna astusid, ei olnud ju müügimehed nagu tavaliselt, vaid kandsid endas vallatuse ideed, julgustades inimesi oma huumorimeelt igapäevaeluski enam kasutama.»
|
Tee koduleheks
