Sepo Seeman ja Triinu Meriste peavad «Neljas aastaajas» läbi elama tuhat ja üks meeleolu. Foto: Elmo Riig

«Neli aastaaega» ei ole efektne koguperetükk suhkruvati ja tulevärgiga. See on iselaadne tervekssaamise lugu, milles ilmnevad inimhinge alastus ja üksinduse hirm.

Lavastaja Kaarin Raid on suutnud luua usaldusliku ja ausa õhkkonna, milles mängitakse inimolemuse siseilma tundlikel keeltel. Lavastuse rõhk on just pisiasjadel ja loomulikkusel.

Paremaks saamine ei õnnestu

Nii nagu aastaajad paratamatult vahelduvad, nii vormib elu inimest ja tema olemust. Ükskõik kui kramplikult me püüame unustada oma raskeid kogemusi ja lubame iseendale paremaks saada, ei taha see õnnestuda. Ikka suunab meie käitumist mingi salapärane sisemine vägi. Tuleb õppida toime tulema eluseaduste paratamatusega, nagu me õpime kohanema eri aastaaegade eripäraga.

Vaatajal peab olema julgust näha ja mõelda ning ära tunda võimalikke valusaid hetki enesegi elust, mil ta on end armastuse nimel ohverdanud, maha salanud oma isiksuse, lootes suurele imele, ja ühtäkki kõiges jäädavalt pettunud.

Beatrice’i (Triinu Meriste) ja Adami (Sepo Seeman) koos veedetud aasta mahajäetud majas möödub iselaadsete otsingute, vaikimise ja leppimiste saatel. Mõlemal on oma lugu, nõrkused ja ahvatlused, mille nimel ollakse valmis võitlema, inimlikule nõrkusele omased kinnisideed, millele pühendununa tormatakse lõksu, saadakse haiget ja piineldakse. See on psühholoogiline vägikaikavedu oma kaaslase ja iseendaga.

Kuigi mõlemad on elus kannatanud ja kaotanud, loodavad nad siiski teineteise toel edasi minna. See on usalduse küsimus, aga see on praegu ülioluline väärtus.

Piisavalt elutarkust

Palju olulisem välisest intiimsusest on lähedase hinge tegelik toetus. See aitab elada. See annab jõudu võtta elu sellisena, nagu see tegelikult on, ja lubab leppida tõsiasjaga, et elul on omad seadused, nii nagu aastal on oma rütm.

Beatrice ja Adam toetavad teineteist võitluses ükskõiksuse vastu, mis näib olevat halastamatu vaenlane tühikargamisest väsinud hingele. Nende suhe on aus ja impulsiivne. Kaotada pole enam midagi. Nad ei karda ega teeskle enam ja nende mängud aitavad ära tunda elu pisiasjade väärtustamise tähtsust. Mõlemal on piisavalt elutarkust naerda siis, kui saatus tundub kibe, ülekohtune ja valus.

Näitlejate mängus on jõulisust ja küpsust nii habraste hetkede kui terava dialoogi ajal. Väljendusrikas miimika ja sisemise läheduse veenvus haaravad.

Eri meeleolusid toetab Oleg Titovi seatud liikumine. Eriti nauditav on kevadeosa lõpu stseen, mis viitab tujutseva paarikese tegelikule armastusele.

Loodusrütmide ja meeleseisundite väljendamisel on kujunduses (Mihkel Ehala) kasutatud nappe vahendeid. Häirivalt lihtsakoelisena mõjub tundliku miljöö taustal aastaaegu markeerivate kaunistustega puu. See-eest ehe ja nauditavalt naturaalne on kogu õunastruudli häppening, mis tekitab elevust ja lisab üllatavalt mahlakatele osatäitmistele vürtsi.

ETENDUS

Arnold Weskeri «Neli aastaaega».

Tõlkinud Mihkel Mutt.

Lavastaja Kaarin Raid, kunstnik Mihkel Ehala, muusikajuht Peeter Konovalov, liikumisjuht Oleg Titov.

Mängivad Triinu Meriste ja Sepo Seeman (külalisena Endlast).

Esietendus oli 30. aprillil Heimtali rahvamajas.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33