Ja kõik jäänukski tasakesi nii, nagu Meri tahtis, kui poleks juhtunud häbiväärset lugu: Saksamaa valitsusjuht astus oma kantsleriametist otse Venemaa gaasikontserni teenistusse.

Kontsern on loodud Saksa-Vene salakokkuleppe alusel ja erineb Molotovi-Ribbentropi paktist selle poolest, et kui Ribbentrop juhindus vähemalt osaliselt ideelistest kaalutlustest, mis sellest, et ideed olid halvad, siis Saksamaa hiljutine juht Schöder üksnes omaenese isiklikust taskust.

TÕELE AU ANDES on Schröder väitnud, et töötab venelaste hüvanguks tasuta, millele meil tuleb lisada, et ta teenib venelasi nii raske raha eest, et summasid ei saa nimetada isegi vihjamisi.

Niisiis: kuni 1993. aastani jooksis Eesti Vabariigi piir Soome lahes samast kohast, kus oli olnud Eesti NSV piir. Kas 12 miili kaugusel kaldast või seal, kus Eesti ja Soome vahemaa oli väiksem kui 24 miili, sest ka soomlastel oli õigus oma 12 miilile, mööda Eesti ja Soome vahelist keskjoont. Kõik oli ilus ja korras. Venemaa laevad seilasid rahulikult läbi, allveelaevad pidid tulema vee peale, mingeid susserdamisi kalapüügiga ei olnud.

1993. AASTAL otsustasid Soome ja Eesti ülimalt segastel asjaoludel tõmmata oma seaduslikult lubatud piiri kolm miili tagasi, moodustades sel moel kuue miili laiuse neutraalse veekoridori. Selle teo argumendid on nii naljakad, et pole väärt tõsises arutelus kordamist. Näiteks, et Eesti ei suutvat laiemat piiri kaitsta. Nagu ta kitsamat suudaks!

2005. aastal sai selle tulemusena võimalikuks see, et Saksamaa ja Venemaa hakkavad mööda seda koridori tõmbama gaasijuhet, kust hiljem hakatakse naftat pumpama. Nad teevad seda tasuta, keskkonnast hoolimata ja Balti riikide huve arvestamata!

KUI ISEGI oletada, et see juhe on vajalik, siis tekib esimene küsimus: miks on kogu lugu aetud meie selja taga? Miks meie, kes me peame maksma kinni iga «liigse» suhkruraasukese, peame panustama vene Gazpromi ja Saksa Ruhrgasi hiigelkasumite kasvatamisesse? Ega sakslastele ju gaas odava juhtme pärast veel odavamaks ei lähe. Miks ei veeta juhet rahulikult mööda maad?

Vastus on lihtne: tegemist on lisaks majanduslikule pügamisele ka Eesti-vaenuliku poliitilise aktsiooniga, mille üheks osapooleks on kahjuks ka Saksamaa radikaalsed vasakpoolsed poliitikud.

Küsimus pole selles, kas gaasi on vaja vedada või ei: kui venelastel seda on ja sakslased seda tahavad, lasku käia! Aga meie geograafiline asend on meie ressurss, mis samuti midagi maksab, ka rahas.

OLUKORD ON Eestile lihtsamast lihtne: merepiiri tagasinihutamine õigesse kohta on riigi ühepoolne akt. Midagi läbi rääkida siin kellegagi ei ole. Muide, kui Soome nihutaks samuti oma piiri tagasi, muutuks Euroopa Liidu piir 500 kilomeetri võrra lühemaks ja vastavalt ka odavamaks.

Eestil või Soomel tekiks nii õigus küsida vastavaid transiiditasusid ning Saksamaa ja Venemaa võiksid panna oma toru sinna, kus sel kõige parem on, aga mitte sinna, kuhu nad tohivad. Mõistagi pärast vastavate rahade osas kokkuleppimist ja nõusoleku saamist.

Ühe sõnaga kaotajaid polekski. Tibake julgust oleks aga vaja küll.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5