Nii ajakirjandus kui poliitikud ise on toonud positiivse näitena Soome presidendivalimisi. Seal esindasid kandidaadid riigi eri arengusuundi ning suutsid tekitada elava arutelu tulevikukavade üle. Samasugust diskussiooni soovitakse Eestis, aga seni on vähemalt poliitikud väitnud, et arutelu ei saa alustada, sest kandidaatide seadmiseks on aeg veel liiga varajane.

Siiski peaks diskussiooni alustama just praegu, kui eri tulevikusuundi ei saa veel konkreetsete isikutega seostada.

Mitu parteid on väitnud, et võivad toetada ühist kandidaati, kui see on neile vastuvõetav. Teisisõnu on nad näidanud välja valmidust loobuda hea tulemuse nimel presidendivalimistel oma ridadesse kuuluvast kandidaadist. See on Eesti poliitikas pretsedent!

Avalikkus ootab parteidelt, et nood sõnastaksid selgelt oma nõudmised ja kõik ühise laua taha kogunenud jõud teeksid seda enne kandidaatide väljahõikamist.

Kui soovid ja nõudmised on teada, peaksid persoonide esile kerkides kõik erakonnad selgelt põhjendama, miks neile üks või teine inimene ei sobi. Selgeks saaks ka see, millisena üks või teine partei Eesti arengut näeb, kui palju on ühiskonnas ideid ja mil määral poliitiliste rivaalide plaanid ühte langevad.

Et Riigikogu uues presidendis kokkuleppele jõuaks, tuleb poliitikutel tublisti kompromisse teha. Riigile on aga oluline, et president poleks kompromisskandidaat. Eestile on vaja säravat esindajat, kelle ideed leiaksid vastukaja ka mujal maailmas.

Lennart Meri suutis omal ajal haarata endale Baltikumi ja mõnikord ka kogu Ida-Euroopa või Skandinaavia eestkõneleja rolli. Nüüd on see positsioon libisenud Läti presidendi Vaira Vike-Freiberga kätte. Loodetavasti saab meie järgmiseks presidendiks inimene, kelle sise- ja välispoliitiline sära viiks Eesti tagasi Euroopa Liidu arvamusliidrite hulka.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0