Sa oled pikast tööpäevast ja -nädalast väsinud. Oled väsinud ka lumesajus teise linna sõitmisest, kusjuures sa ei tea, kas see sõit end ära tasub, kas saad etendusest mingigi elamuse. Oled juba ette skeptiline ka seetõttu, et enamik teatrietendusi pole sind viimasel ajal rõõmustada suutnud.

Ning siis kustub saalis valgus ja algab etendus

Veel oled kramplikult oma skeptilise kahtleja rollis kinni, kuid juba kümne minutiga satud täielikult lavalummuse võimusse, naerad ja nutad koos näitlejatega, oled unustanud oma väsimuse ja skepsise.

Üsna suur teatrikogemus lubab mul väita, et seda juhtub üpris harva, vaid paar-kolm korda aastas. Hoopis keerulisem on arutleda teemal, millest selline maagia sünnib. Kas see põhineb mingil huvitaval lool?

Rohkem kui ümberjutustus

Lugu on küll vajalik, kuid teatriime, mis näitlejate mängust sünnib, on midagi hoopis muud. Muidugi kui ime üldse sünnib. Enamasti seda ei juhtu ja etendus jääbki mingi loo ümberjutustuseks.

Mis siis ikkagi annab ühele etendusele maagilise jõu, ühendades eripalgelise publiku ühtseks tervikuks, kes hakkab näitlejate mänguga resoneerima ja paneb nad veelgi andunumalt tööle? Kuidas peavad näitlejad mängima, et sünniks elamus?

Tean, et kooliõpetajad on pahased nende teatrietenduste peale, kus näitlejad laval ropendavad või on muidu vulgaarsed. Niisugused asjad tahaksid nad ära keelata.

Elu pole mustvalge muinasjutt

Kuid kas olete mõelnud sellele, et hea näitleja koos targa lavastajaga suudab sellesama teatrimaagia abil muuta nii inimese vulgaarsuse kui kõige eemaletõukavamatest asjadest jutustava stseeni selliseks, et vaataja seda naudib?

Kui räägitakse vihkamisest, näeb vaataja tegelikult armastust. Kuuldes sõnu armastusest, aimab vaataja vihkamist.

Püüdes unustada lapsepõlve ja kiuslikku ema, kannad ometi tema mälestust ja kogu minevikku endaga kaasas. Selline ongi inimloomus ja elu. Puhtakujuline armastus ja vihkamine on muinasjuttude pärusmaa.

Mälu teeb meiega imelikke asju. Inimene, nii laval kui elus, muutub meile huvitavaks siis, kui näeme tema vastuolulisust, aimame tema sõnade, tegude ja ütlematajätmiste tagamaid.

Kõik need mõtted sündisid ajendatuna Endla teatri etendusest «Vee mälu». Laval sündis tõesti harv teatrimaagiline nähtus: robustsete tegelaste ja eemaletõukavate inimsuhete metamorfoos. Sa hakkasid tegelasi armastama, neile kaasa tundma ja nendega ühes rütmis elama.

Seepärast ei tahakski rääkida näidendi süžeest ega ühest või teisest näitlejatööst. Näitlejaansambel ja kogu lavaline atmosfäär (lavastaja, kunstniku ja muusikalise kujundaja töö) moodustasid ühtse terviku, millest ühtki elementi teisi kahjustamata välja rebida ei taha.

Lavastus

Shelagh Stephenson, «Vee mälu».

Lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Kristiina Münd, muusikaline kujundaja Feliks Kütt.

Osades Piret Rauk, Lii Tedre, Piret Laurimaa, Ireen Kennik, Jaan Rekkor ja Ago Anderson.

Esietendus Endla teatri Küünis 27. novembril.

Vee mälu — tänavu oktoobris surnud prantsuse immunoloogi Jacques Benveniste’i avastus, mis tähistab vee molekulidele omast eripärast mälu. Sellekohase katse kirjeldus ütleb, et kui veele lisatud ravielemendina toimiv lahuseosa eemaldada, jääb veele alles ravitoime.

Kavalehelt

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0