Leida Piir on pensionärina niisama naerumaias kui kuuskümmend aastat tagasi Kangro talu peretütrena. Foto: Peeter Kümmel

Ida-Siberi stepp ärkab kevadesse koos krookustega. Nendele järgnevad anemoonid, kullerkupud, kellukad ja pojengid — enamik Eesti peenralilledest suuremad.

«Tõin lillearmastuse Siberist,» ütleb viljandlanna Leida Piir. Tema Künni tänava kodu aias õitsevad lilled varakevadest hilissügiseni ning mitu albumit on tal lillepilte täis — kõik ikkagi sealtsamast oma aiast.

Siberi lillede ilu imetlema ei läinud ta omatahtsi.

Mõistagi oli ka Võistre järve ligidal paiknevas Kangro talus oma lilleaed, kuid siis, lapse- ja neiueas, ei teadnud ta veel elu hinda, mistõttu oli lilleilul teine tähendus.

Vanaema jutustus

«1949. aasta 27. märts oli pühapäev. Isa rakendas hobust, kui õues peatus veoauto kolme sõjaväelase ja valla miilitsa Alfred Madissoniga. Tuldi isale ja minule järele. Hüppasin tagatoa aknast välja ja jooksin paljajalu metsa poole. Mind märgati ja tulistati. Kukkusin hirmust maha. Sõdur jooksis järele, tonksas jalaga ja hüüdis: «Živaa!» Läksin püssimehe saatel end riidesse panema.»

Nii on Leida Piir jutustanud oma lapselapsele, Tarvastu Gümnaasiumi õpilasele Maanu Tafenaule, kes on lood koondanud kaante vahele pealkirja all «Tasuta reis külmale maale».

Nooruke Leida tõmbas maavillase kleidi selga ja mantli ülle ning asus Siberi-teele. Isa oli siiski suutnud kaasa haarata natuke rohkem: kasuka, kirve, sae, jahu, herneid, tangu ja soolaliha.

Niinimetatud kulaklikust majapidamisest polnud palju kaasa võttagi, sest nii isa kui hiljem ema vangistamise järel oli üles kirjutatud ja ära viidud hulk vara. Üks kahest hobusest oli võetud aiste vahelt ning tühjaks olid tehtud salved ja sahver. Külanõukogu esimees oli sõitnud nende talust võetud mööblikoormaga Tallinna, kuid mööblit oli jagunud ka Viljandisse. Ja veel olid paar korda käinud röövlid.

Mõni aeg enne küüditamist oli tütarlaps visatud prokuröri käsul koolist välja kui kulakupere laps. Isa oli vangistatud täitmata viljanorm pärast ning ema vangistamiseks olid andnud põhjust tasumata kulakumaks ja täitmata metsanorm. Küüditamise ajaks oli isa taas kodus.

«Loomavagunis oli neli ämbrit reas: söögi, joogivee, söe ja rooja jaoks. Esimest korda lubati häda pärast välja Pihkva kandis lagedal väljal — kogu rongitäis korraga. Varsti olid meil täid seljas,» meenutab väljasaadetu kolme nädala pikkust rongisõitu Ida-Siberisse Angara jõe lähistele Nukutõ rajooni.

Traktoristiks

Neiu tegi rõuke, kuivatas ja puhastas vilja ning sai ka teri põue pista. Isa valvas öösiti lehmi ja tõi lapiku pudeliga piima koju.

«Stalini ajal oli Siberis ainus unistus kõht leiba täis süüa,» nendib Leida Piir.

Teisel kevadel pandi noor eestlanna traktori taha haakijaks. Sel raskel tööl oli üks pluss: põllul toideti. Kuidas toideti, on iseasi. Järgmisel talvel vedas ta kahe hobusega lammastele heina ette. Sel talvel oli päris pikalt 64 kraadi külma. Kui poleks olnud mantli peale visata riidega kasukat ja kui brigadir poleks muretsenud poolpiduseid vilte, oleks kolhoos järgmisel kevadel noorest haakijast ilma olnud.

Ja siis saadeti Leida traktoristide kursustele, mille ta viletsast vene keele oskusest hoolimata eeskujulikult lõpetas. Ta sai endale ka traktori, kuigi oli varem neid mürisejaid peljanud. Temast sai koguni piirkonnas tuntud naismehhanisaator, kes teenis valitsuselt medali «Uudismaa harimise eest». Siis sai ta järelevalvest priiks.

Leida Piir jutustab: «Talvel pumpasin karjale vett. Et masin ära ei külmuks, panin ühe puuriida käigukasti, teise karteri ja kolmanda väljalasketoru alla.»

Enne eesrindlikuks traktoristiks kujunemist mahtus naise ellu paljugi, eelkõige enda eest võitlemist.

Talle saadeti kodumaalt villa ja kraasid. Häda õpetas selgeks kraasimise ja lõngaketramise. Ka varrastel kudumine oli seni üsna võõras töö olnud.

«Kui olin põrsa ostnud, kaevasin suure augu,» meenutab Leida Piir. «Seejärel tõin metsast puid ning lõin maasse postid, panin neile latid ja laotasin põhu peale, katusele kühveldasin mulda. Ukselauad sain ehituselt. Kes julgeb öelda, et naine ei saa üksipäini ehitatud? Hiljem mahtusid sellesse lauta kaks siga, lehm, vasikad ja kanad.»

Ise elas ta kolhoosi ehitatud majas, mille suutis lahkumise ajaks 1957. aastal kinni maksta.

Isa ja perekonnale järele saadetud ema jäid Siberi mulda.

Tagasi oma raha eest

Koduteel oli Leida Piiril olnud suurepärane tunne: ta sõitis oma raha eest ja reisivagunis! Viljandisse jõudis ta jõululaupäeval. Sadas vihma.

«Mulle tundus, et nii ilusat linna pole ma eales näinud,» meenutab Leida Piir kodulinna saabumist.

Edasine elu on tema sõnul olnud kui üks hingetõmme.

Tal kui küüditatul polnud kodulinnas elamise luba, kuid üks julge ametnik aitas. Töö leidis ta linavabrikust. Eluaseme ehitas ta koos Viljandist leitud mehe Johaniga. Tütar Tiina sündis siis, kui oma majas pakkusid peavarju köök ja tuba.

Leida Piir on töötanud veel nahkgalanteriivabrikus Linda ja Talleksis, mõlemas laohoidjana. Ja siis oligi aeg pensionile minna, aga mitte koduseks jääda.

Kui on vähegi raha olnud, on ta läinud ekskursioonile. Mees käib jahil, aga naisele meeldib niisama mööda metsa kõndida. Vahel leiab sealt ka midagi purki panna.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5