Maailm ei ole hulluks läinud alles viimasel ajal, kuigi vanem generatsioon seda ikka arvama kipub.

Maailma tasakaal oli paigast ära juba 1692. aastal, kui Ameerika Salemi külas elavad tüdrukud hakkasid teisi külaelanikke süüdistama nõiduses, mis viis arvukate hukkamisteni.

Kes seda enam oskab öelda, miks tüdrukud tavalistes inimestes nõidu nägema ja sellist usku levitama hakkasid ning miks neid ka uskuma jäädi.

Arthur Miller on oma versiooni juhtunust esitanud 1953. aastal valminud näidendis «Salemi nõiad», mille Ain Mäeots hiljuti Vanemuise Sadamateatri lavale tõi.

Sadamateatri «Salemi nõiad» on lavastatud klassikalise psühholoogilise draamana, mis ongi vahest eestlastele üks südamelähedasemaid vorme.

Nõidus ja nõiajaht on teemad, mis teataval viisil varieerudes on olemas olnud aegade algusest peale ega kao tõenäoliselt enne inimsoo hävimist. Nii ei panegi kõnealune lavastus küsima, kas see, mida meile lavalt näidatakse, on tõsi. Pigem tekib hirm kõigi nende pärast, keda kunagi süüdistati inkvisitsiooniprotsessidel, aga ka nende pärast, keda tänapäeval süüdistatakse isikupärasuses, uutes mõtetes ja ideedes.

Hea kunstnikutöö

Dekoratsioone on Sadamateatri mustas saalis vähe: mõned valged sambad ning puulaudadest löödud katus, toolid, laud ja voodi, mis eri vaatustes vahetuvad. Omajagu võlu lisavad näitlejatele põnevad vildist ja linasest riidest kostüümid, mille eest peab tänama kunstnik Liina Unti.

Salemi küla tüdrukud tantsivad öösel mustanahalise teenija Tituba (Merle Jääger) eeskujul ümber lõkke. Et üks neist, kes satub olema kirikuõpetaja tütar, jääb pikaks ajaks meelemärkuseta ja ka mõned teised haigestuvad, hakkavad kõlama süüdistused nõidumises.

Aja jooksul süüdistused kuhjuvad. Tüdrukud muutuvad neid esitades aina paremateks näitlejateks ning kohut pidama tulnud asekuberner saadab võlla üha uusi külaelanikke.

Loo edenedes selgub, et nõidusesüüdistused on välja mõelnud 18-aastane Abigail Williams (Katrin Pärn), kes oli ebaseaduslikus intiimvahekorras talupidaja John Proctoriga (Riho Kütsar). Et mees temast lahti ütles ja oma naise Elizabethi (Helena Merzin) juurde tagasi pöördus, otsustas ta tülikast abikaasast lahti saada teda nõiduses süüdistatavana võlla saates.

«Salemi nõidades» on oluline tähendus mitmesugustel märkidel. Üks neist on Abigail Williamsi isik, keda Katrin Pärn kujutab tõeliselt silmakirjaliku ja alatuna. Juba ainuüksi tema välimus eristab teda teistest külatüdrukutest.

Ma ei tea, kas Katrin Pärna punane juuksevärv oli taotluslik, sest parukat ta ei kandnud, nagu järgmisel päeval «Viiuldajat katusel» vaadates täheldasin. «Salemi nõidades» mõjusid tema leekivpunased juuksed igal juhul ohtlikult ja saatuslikult.

Kaasa mängib ka Abigail Williamsi riietus: kui teised tüdrukud on hallides linastes kleitides, siis tema kleit on sinine. Sellega on antud selge vihje, kes teisi tüdrukuid allutades ja ähvardades tagaplaanil niite tõmbab. Küllap mängis Abigaili erksavärvilisus nii tunnetes kui välimuses kaasa John Proctori tunnete tekkimisel.

Katrin Pärn teeb tugeva rolli, muutes pahelise Abigaili usutavaks ja hirmutavaks.

Andres Mähar mõjub põnevalt

Teise põneva rollilahendusega on lavastuses hakkama saanud Andres Mähar, kes mängib reverend John Hale’i.

Kohaliku reverendi Samuel Parrise algatusel olukorda uurima tulnud Hale’i esialgne usk kurjadesse jõududesse ja saatanasse kaob aja jooksul, kui ta hakkab pettusest aru saama.

Mähar on Hale’i kujutanud üdini vaoshoituna, mis on tema senistele rollidele tagasi mõeldes ebatavaline. Seda mõjuvama mulje see jättis ja pani teda jälgima tõelise mõnuga. Kasvava viha nõiaprotsesside, hiljem aga ka kohtuautoriteetide vastu, mis viib ta omal viisil usukaotuseni, on Mähar väga selgelt välja mänginud.

Tugevaid rolle sündis «Salemi nõidades» veelgi ning meeldiv oli jälgida trupi suurepärast kokkumängu.

Lavastus

Arthur Milleri «Salemi nõiad».

Esietendus Tartu Sadamateatris 15. oktoobril.

Lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Liina Unt.

Osades Riho Kütsar, Helena Merzin, Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Andres Mähar, Katrin Pärn, Margus Jaanovits jt.

Allikas: kavaleht

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5