Selle parim tõestus on fakt, et alates 1998. aastast on Eesti majanduse edus vähenenud pidevalt palga osa. Ka teab enamik Eesti töötegijaist, et ettevõtte kasum ei tähenda palga tõusu kõikidele firma töötajatele.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmed tunnevad muret, et Eesti senine liberaalne valitsemiskord ei ole andnud töötegijatele õigust läbi rääkida kasumi jaotamise üle ettevõtte nõukogus. Nii jääb meie töötajatel teha vaid ühte: kuuluda ametiühingusse, palga üle läbi rääkida ja kasutada vajadusel oma nõudmiste saavutamiseks juba XIX sajandist pärit õigust streikida.

Õnneks lubab 1993. aastal vastu võetud seadus streikida enamikul Eestis tööd tegevatel inimestel. Vaid riigitöötajatel on streikimine keelatud ja tegelikult on see keeld otseselt vastuolus rahvusvahelise õigusega.

Just seetõttu püüavad Eesti sotsiaaldemokraadid koos sotsiaalharta ekspertidega suruda Riigikogus läbi otsust, mis sunniks valitsust kõnealust keeldu tühistama. Tööandjate jutt sellest, et kehtib pikk loetelu töötajatest, kes streikida ei tohi, ei vasta tõele. Niisugune loetelu oli kehtestatud Edgar Savisaare valitsuse määrusega enne Eesti praegust põhiseadust ja enam ei kehti. Eesti põhiseaduse järgi reguleerib töötajate õigust streikida vaid seadus, mitte lepingud, määrused ja korrad.

VAATAME VIIMASEL ajal palju vaidlusi tekitanud palgaläbirääkimisi tervishoiusüsteemis ja raudteel.

Tervishoiu ametiühingud olid kokkuvõttes ühtsed ning saavutasid korraliku alampalga kasvu ilma streigita. Ka polnud tööandjad mõistagi palga kasvu vastu ega orienteeritud eri ametiühingute üksteise vastu väljamängimisele.

Seevastu lepingu täitmine sõltub paljuski rahast, mida tervishoiuasutustel praegu ei ole ja mille eraldamise tarvis peab valitsus oma lubaduste kohaselt kiireid samme astuma.

Me nõuame valitsuselt, et tervishoius ei saavutataks palga kasvu arstiabi kättesaadavuse arvelt ja valitsus eraldaks puudu olevad summad tervishoiusüsteemi riigieelarvest.

Vedurimeeste läbirääkimised tunnitasude üle nii libedalt ei läinud. Töötajad nõudsid õiget asja: normaalset tööaega ja palga kasvu tulenevalt elukalliduse ja kasumi tõusust. Kasum on Eesti Raudteel korralik: üle 300 miljoni krooni.

Tööandja osutus aga kangekaelseks. Nii muutus töötajate ühtsus oluliseks eeskätt kümme kuud kestnud läbirääkimistel ja hiljem muidugi ka streikimisel.

ET VEDURIMEHED on killustunud kolme ametiühingusse ja koostööd nende ühingute vahel sama hästi kui pole, peeti ka läbirääkimisi eraldi. Ja nii nagu sageli sellises olukorras juhtub, kasutab tööandja ühinguid üksteise vastu ära.

Osa ametiühingutega sõlmiti lepingud, osaga mitte. Esmapilgul kavalusena tunduv käitumine võib aga kokkuvõttes mõjuda halvasti hoopis firma mainele ja mitte teenida aktsionäride huve, nagu raudteel ka juhtus.

Samuti teavitas tööandja üldsust vedurimeeste n.-ö. suurtest palkadest, mis on paraku saavutatud ebaseaduslike ületundidega. Keskmise palga järgi ei ole mõtet palgaläbirääkimistel orienteeruda, sest sellesse arvestatakse sisse kõik lisa- ja ületunnitasud. Eksitav on keskmine palk ka seetõttu, et 1000- ja 9000-kroonine palk annavad keskmiseks palgaks 5000 krooni.

Vähene ühtsus läbirääkimistel ei toonud ühtsust ka streigis. See võimaldas tööandjal siiski vedureid teatud mahus käigus hoida. Samas rikkus tööandja seadust, kui lasi Venemaa vedurimeestel Tartuni sõita. Vene vedurimeestel ei olnud Eestis kehtivaid juhilube ega vajalikku ettevalmistust.

Tulenevalt tööandja seadusrikkumistest raudteel tegid sotsiaaldemokraadid järelepärimise nii majandus- kui sotsiaalministrile. Just need ministrid vastutavad selle eest, et raudteel töötamine oleks ohutu ja Eesti seadusi täidetaks ka seal, samuti selle eest, et niisuguseid tööandjaid, kes järjekindlalt nõutud normidest kinni ei pea, karistataks.

SEE, KUI TÖÖANDJA kasutab streigimurdjaid, ei ole iseenesest seadusevastane. Seda aga, et kolleege ei tohi reeta, ei peagi seadusega reguleerima, niisugust asja peaks iga töötaja ise teadma. Ja see, et streigimurdjaid ei oleks, nõuab just ühtsust ja solidaarsust töötajate vahel, ükskõik mis ühingusse nad ka ei kuuluks.

Siit moraal: töötegijatel on kõige parem kuuluda ühte ametiühingusse. Kui nad kuuluvad aga eri ühingutesse, tuleks läbirääkimisi ühe eluala palkade üle pidada koos ning kui vaja, ka streikida koos. Eraldi tegutsemine ei too enamasti soovitud edu. Seda, et jonnakam tööandja ähvardab ametiühingud streigi korral kohtusse kaevata ja kahju sisse nõuda, peab arvestama.

Streik tuleb teha täpselt seadust ja tähtaegu järgides. Midagi keerulist siin ei ole. Tuleb õigel ajal ette teatada ja enne streiki läbida ettenähtud lepitusprotseduurid. Põhistreiki on kõikidel ametiühingutel õigus toetada kuni kolm päeva.

Nii et kohtusse pöörduda võib meist igaüks, ka tööandja. Aga vaid kohtul on õigus otsustada, kas streik oli seaduslik või mitte. Ja alles ebaseaduslikuks kuulutatud streigi puhul saab rääkida kahjude teatavast sissenõudmisest.

ET ÜKSTEIST efektiivsemalt toetada, on Eesti tegusamad ametiühingud moodustanud streigipakti, millega liitub pidevalt uusi osalisi.

Streigile läinud vedurimeeste ametiühing polnud selle paktiga liitunud. Ometigi olid streikijad meelekindlad ja pidasid pikalt vastu, pikemalt kui keegi seni streikinutest.

Kui ikka tööandja vabatahtlikult kasumit jagada ei taha, tuleb töötajatel kasutada seadusjärgselt lubatud jõudu.

Parem oleks, kui töötajad oma niigi pingelist elu streigiga veelgi rohkem pingestama ei peaks. Meie tööandjatel tuleb aga olla sotsiaalselt vastutustundlikumad ning mitte kaubelda endale üha madalamaid makse, vähem kohustusi töötajate tervise ja tööohutuse tagamisel, ebamäärasemaid tööseadusi ja rangemaid streigipiiranguid, vaid jagada töötulemusi töötajatega.

Tundub, et ei valitsus ega tööandjad võta aru pähe enne, kui üks suur streik teisele järgnema hakkab. Alles siis, kui kõigil lõpuks sellest villand saab, alustatakse ühisel jõul ja nõul põhjamaist kokkuleppimiste süsteemi. Praegu näitavad kõik märgid, et ega seda

n.-ö. streikimise etappi Eestis vahele jätta õnnestu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0