Marianne Maans ja Rauno Nieminen esinemas jouhikko-orkestriga Viljandi folgil. Foto: Kaarel Kala

Jouhikko on Soome hiiukannel. Oma esimesel esinemisel tutvustasid soomlased ennast publikule kolmes keeles ja mängisid erinevaid lugusid alates melanhoolsetest viisidest kiirema ja lustakama «rallini».

Kust te Viljandisse tulete?

Pekko Käppi: Tuleme Soomest Lapua, Turu ja Ikaalineni linnast. Meie koosseis muutub pidevalt, see on igal esinemisel erinev. Mina koos Raunoga olen alati kohal. Liikmeid on kahest kümneni.

«Orkestri» nimetus jäi meile paar aastat tagasi, kui andsime välja plaadi «Hiien Hivuksista — Jouhikko Music from Finland». Plaadile on salvestatud jouhikko-orkestri koosseisus kümme pillimängijat ning erinevaid kooslusi soolost ja duost orkestrini.

Sellel plaadil on jouhikko solisti rollis. Helikandja andsid 2003. aasta algul välja rahvamuusika instituut ja Sibeliuse Akadeemia rahvamuusika osakond.

Kuidas te seekord kokku saite?

Marianne Maans: Praeguse koosseisuga oleme proove teinud sellel suvel. Ma olen siin asendamas, sest üks jouhikko-orkestri liige vigastas ennast. Mind kutsuti appi, sest olin siia nagunii tulemas.

Kust on pärit teie muusika?

Rauno Nieminen: Põhiliselt on tegemist pärimusmuusikaga, enamalt jaolt on lood vanad Karjala jouhikko-viisid, mille autor on Feodor Pratšu. Lisaks mõned laulud, mis ma leidsin sel kevadel arhiivist, ja Marianne helitööd.

Pekko Käppi: Seega oli siin paar maailma esiettekannet.

Kuidas sündis idee säärast muusikat tegema hakata?

Pekko Käppi: Huvi jouhikko vastu tärkas mul siis, kui valmistusin Tampere Ülikooli sisseastumiseksamiteks. Kohustusliku kirjanduse hulgas oli pilte ja artikleid jouhikko kohta. Innustusin sellest, sest jouhikkol on ainult kolm keelt ja seda on lihtne mängida.

Rauno on andnud suure panuse jouhikko taastulekusse, ta on alates seitsmekümnendatest aastatest neid pille uurinud, ehitanud ja õpitubasid korraldanud.

Kas teie pillid on ise tehtud?

Marianne Maans: Pill tuleb kas ise teha või lasta see meistril valmistada. Tegelikult oleneb see natuke inimesest. Rauno tegi ise selle pilli, millega ta esines.

Kui ma õppisin Sibeliuse Akadeemias, oli kohustuslik ehitada üks muistne pill.

Valisin selleks instrumendiks viiekeelse kandle, mille ehitamine oli ränk, kuid tasuv ettevõtmine.

Järgmisel sügisel läksin vabatahtlikult kohale ja meisterdasin kaks jouhikkot.

Rauno Nieminen: Soomes algas jouhikko mängimine kaheksakümnendatel aastatel, algul oli ainult neli-viis mängijat, siis korraldasime jouhikko ehitamise ja mängimise kursusi. Soomes on neid viimase 20 aasta jooksul ehitatud 600—800. Neid inimesi, kelle põhiinstrument on jouhikko või kes seda on õppima hakanud, on praeguseks sadu.

Siit ka teine põhjus, miks me plaadi tegime: Soomes on juba inimesi, kes tegelevad jouhikko mängimisega, kuid seda muusikat ei olnud võimalik kusagil kuulata.

Marianne Maans: Rauno on välja andnud väikse raamatu «Jouhikko», mis on igale huvilisele kohustuslik kirjandus.

Kuidas sattusite Viljandi pärimusmuusika festivalile?

Rauno Nieminen: Kuulsime, et seekord on teema poogenpillid, ja tuli mõte, et jouhikko sobiks siia väga hästi. Siin ei olnud vist veel kuuldud Soomest pärit jouhikkomängijaid.

Pekko Käppi: Olen olnud siin paar korda turistina ja Rauno on Viljandist mööda sõitnud.

Kas tulete tagasi?

Rauno Nieminen: Juba augustis, siis on Viljandis Sibeliuse Akadeemia uurijakoolituse suvekool.

Tuleme Eesti muusikaga tutvuma.

Pekko Käppi: Esinema tuleme rõõmuga, atmosfäär on siin tore.

Publik oli teistsugune kui Soomes sellistel üritustel. Hästi lahe oli esineda.

Marianne Maans: Vastuvõtt on olnud väga hea.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5