VIIMASTEL päevadel on minult mitu korda küsitud, kas tasub eurovalimistele minna ja kelle poolt seal hääletada. Et minu kuuluvus Rahvaliitu peaks olema teada ning soovitus valida keegi Rahvaliidu nimekirjast seega eeldatav, on küsimuse puhul oluline tegelikult esimene pool. On ju tõepoolest enam-vähem ükskõik, kes meid europarlamendis esindama hakkavad, sest kuuekesi 732-st ei suuda nad seal mingit ilma teha ega eesti asja ajada. Häbi oleks vaid, kui me sinna silmapaistvalt harimatuid ja asjatundmatuid inimesi läkitaksime ning sellega isegi need vähesed kohad lihtsalt raisku laseksime. Maailmapoliitikat mõistvaid ja keeli oskavaid inimesi leidub aga kindlasti iga erakonna nimekirjas.

LOOMULIKULT võiksime valima minnes kaaluda, kas me soovime Euroopa Liidu poliitika muutumist parem- või pahempoolsemaks. Esimesel puhul tuleks hääl anda kas Isamaaliidu või Res Publica kandidaadile, kes hakkavad kuuluma europarlamendi kõige parempoolsemasse fraktsiooni. Teisel juhul peaks eelistama sotsiaaldemokraate.

Reformierakondlased ja keskerakondlased hakkavad Brüsselis istuma koos liberaalidega, kes oma maailmavaatelt on Euroopas keskpartei, kuid kalduvad oluliste otsuste tegemisel sagedamini parempoolsetega ühte.

Rahvaliidu europartnerit, fraktsiooni Rahvaste Euroopa on parem-vasak skaalale raske seada, tema võitleb vahest kõige selgemini just rahvusriikide huvide eest ja Euroopa kui liitriigi vastu. Kuid ka neis valikuis vaevalt meie üks-kaks saadikut eriti määravaks osutuvad.

HOOPISKI TEISE tähenduse omandavad eelolevad valimised, kui vaadata neid sisepoliitilisest aspektist.

Võib arvata, et järeldused, mida aasta ja kolm kuud pärast Riigikogu valimisi toimuvaist «vahevalimistest» tehakse, on määrava tähtsusega praeguse valitsuskoalitsiooni tulevikule. Prognoosime siis, mida valimiste tulemused võiksid ühe või teise parlamendipartei seisukohalt tähendada.

Praegune valitsuskoalitsioon sai 2003. aasta märtsis 55,3 protsendi ning opositsioon 39,7 protsendi valijate toetuse. Ja kuigi eelolevatel valimistel osaleb kindlasti hoopis vähem inimesi kui mullu, on koalitsiooni ja opositsiooni toetuse suhtarvu muutumine oluline ning selge hinnang valitsuse poliitikale.

KOALITSIOONI juhtparteile Res Publicale antavate häälte osa näitab eelkõige seda, kui palju on sellel parteil nüüdseks püsivaid pooldajaid ja kui paljud Riigikogu valimistel kogutud 25 protsendist häältest olid antud Keskerakonna võimuletuleku vältimiseks või lihtsalt protestiks.

Res Publica tegevus sot-siaal- ja majandusküsimustes on olnud selgelt parempoolsem, kui võis mõista nende valimiseelsetest lubadustest. Just selle muutuse tõttu nimetas Res Publica endine esimees Rein Taagepera oma parteid reformierakonna puudliks. Loosung «Vali kord!» on tähendanud uute keeldude ja käskude tulva ning kõlavasõnalisi kampaaniaid (säästuprogramm, aus riik jms.).

Kui innukas tegevuses kommunismi veelkordseks hukkamõistmiseks võib näha soovi meelitada Isamaaliidult üle teatud kindel kontingent valijaid, siis lähima aja peaeesmärgiks paistab Res Publical kujunevat niinimetatud haridusreform, mille aluseks on tänase koolikorralduse ja koolide rahastamise põhimõtete terav hukkamõist (Carmen Kass: «Meie haridussüsteem on üks ilge pärand!»).

Nüüd näeme, kui palju valijaid toetab sellist poliitikat ja Juhan Partsi senist tegevust Eesti juhtimisel.

REFORMIERAKOND on seevastu olnud järjekindel oma valimislubaduste elluviimisel. Saavutati suure diferentsiga vanemahüvitis. Üksikisiku tulumaksu alandamist toetas valimistel teatavasti 17,7 protsenti valijast. Asjaolude kokkusattumise tõttu õnnestus aga Reformierakonnal see nõue kirjutada koalitsioonilepingusse ning praegu seisab ta selle eest kaljukindlalt.

Too idee viiks riigieelarvest lähemail aastail ära 4-5 miljardit krooni ja see ohustab eelkõige avaliku sektori (haridus, tervishoid, teadus, kultuur, sotsiaalhooldus, politsei jms.) rahastamist. Tõsi, kõnealune raha jääb inimestele, kuid lõviosas niigi suure sissetulekuga kõrgepalgalistele, seevastu pensionärid ja üliõpilased ei näe sellest sentigi. Kui palju valijaid nii soovib, seda võime 13. juunil järeldada.

RAHVALIIT suutis möödunud aasta novembris tulumaksu alandamisele pidurit tõmmata ning saavutas õpetajate ja kultuuritöötajate 12-protsendilise palgatõusu ning lastetoetuste kahekordistamise. Tagajärjetult on püütud lõpetada pensionikindlustuse teise samba rahastamist tänastelt pensionäridelt äravõetava raha arvelt.

Kui paljud valijad sellist tegevust heaks kiidavad ja kui paljud arvavad, et Rahvaliit ei peaks kuuluma niivõrd parempoolsesse koalitsiooni, näeme Rahvaliidu toetajate suhtarvu muutumisest.

Isamaaliidu valimistulemus annab tunnistust sellest, kas erakonnal on Tunne Kelami juhtimisel läinud korda taastada oma rahvusaateline maine, mille toetajaid peaks Eestis olema kindlasti üle seitsme protsendi, ning kuivõrd õige oli erakonna novembrikuine otsus mitte asendada Rahvaliitu Reformierakonna ja Res Publica valitsuses.

MÖÖDUNUDAASTASTEST Mõõdukatest on nüüdseks saanud sotsiaaldemokraadid ja 13. juuni näitab, kuivõrd õigustatud on olnud selle seltskonna kauaaegne hirm, et Eestis pole niisuguse nimega midagi peale hakata.

Tuleb tunnistada, et Riigikogu väikseim fraktsioon on viimasel aastal üsna järjekindlalt kaitsnud sotsiaaldemokraatlikke põhiväärtusi ning olnud valitsuse suhtes kõige kriitilisem, pälvides peaminister Partsilt koguni äärmuslaste tiitli. Nii et nüüd on siis võimalik näha, kui palju on meie valijate hulgas sääraseid «äärmuslasi».

Kõige huvipakkuvam on muidugi kahed viimased valimised võitnud Keskerakonna tulemus. Nende suurim hääletooja Edgar Savisaar seekord ei kandideeri ning samas on erakonnast lahku löönud grupp seniseid tippjuhte-häälepüüdjaid.

Kui Keskerakond peaks ka sellises olukorras saama hea tulemuse, on see lahkulöönuile ränk löök ning näitab, et Keskerakond on midagi rohkemat kui grupp endisi ministreid ja isegi rohkem kui Savisaar. Kui häältesaak osutub kesiseks, tuleb järeldada, et asetleidnud lõhenemine võib osutuda erakonnale saatuslikuks.

PROFESSOR Taagepera koalitsioonikestvuse valemi kohaselt peaks praeguse valitsuse eluaeg hakkama ammenduma. Kas tuleb uus koalitsioon, otsustatakse 13. juunil.

Kui pidada primaarseks seda küsimust ja mitte probleemi, kas saata Brüsselisse Maimu Berg või Toomas Hendrik Ilves, Rein Lang või Heimar Lenk, Carmen Kass või Erki Nool, siis tasub valima minna.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0