«Lähme ettepoole, siis näeme kah, kes seal on,» ütleb üks vanaproua teisele.

Poetan end kolmandasse ritta ühe memme kõrvale.

«Ütle veel, et rahvast poliitika ei huvita!» kuuldub selja tagant kellegi kommentaar. Ja tõsi, nagu märkamatult on peaaegu kõik kohad saalis täitunud. Esmapilgul paistab kohaletulnutest 90 protsenti olevat üle 50-aastased. Ülekaalus on naised. Ei tea, kui paljusid neist on siia meelitanud muusika ja kui paljusid poliitika?

Minust vasakul arutlevad kolm meest omavahel innukalt. Sinirohelises dressipluusis keskealine mees seletab teistele, kui ebaõiglane see on, et erastamisagentuuri juht Liivik pannakse kohtuotsusega kaheks aastaks kinni, aga Pärnoja ja ülejäänud tõelised raudtee erastamise süüdlased jäävad vabadusse. Teised mehed paistavad temaga nõustuvat.

Tumepunase pintsakuga kõhukas härra samast seltskonnast võtab kotist välja samal päeval postkastidesse topitud «Kesknädala» erinumbri ja näitab sellest teistele mingit lõiku. Kahjuks on mehe diktsioon nii kehv, et tema jutu mõtet ma ei taba.

Ilves puudu

Lavale tuleb õhtujuht Jüri Aarma, kelle süsimusta riietust ehib ümber kaela sõlmitud ülipikk punane sall.

Aarma selgitab, et tema on poliitikakauge inimene ja punast salli kannab ta lihtsalt sellepärast, et see on ilus. Siis teatab ta, et täna esinevad rahvale sotsiaaldemokraatide europarlamendi kandidaadid Toomas Hendrik Ilves ja Marianne Mikko ning meelelahutust pakub ansambel Laine. Nii lauljad kui poliitikud saavad võrdse aplausi.

Alustabki Laine. Sissejuhatuseks küsib üks lauljatest rahvalt: «Kas te elate siin hästi?» Üks õrn lapsehääl üle kõige ja veel ports inimesi vastavad suhteliselt julgelt: «Jaa!» Punase pintsakuga mees minu kõrvalt pomiseb aga vaikselt: «Mitte väga...»

Kaks laulu kuuldud, kutsub õhtujuht lavale Mikko ja Ilvese. Ilmub vaid Mikko. Hetkelise segaduse järel selgub, et Ilves on kohe-kohe jõudmas.

Napi minuti pärast ongi ta saalis ja räägib, et Pauluse kirikus oli Viljandimaa Kogukonna Fondi koosolek, mille juhatusse ta kuulub. Järgneb lühike enesetutvustus.

Seejärel võtab sõna kohalik värsisepp Peeter Raotma, kes hetke pärast on juba poliitikute juures laval ja esitab neile äsja pargipingil valmis kõpitsetud, neile pühendatud luuletust. Seejärel kingib ta neile oma luulekogu.

Siis läheb asi tõsisemaks. Minuga samas reas istuv vanaproua Vilma tahab teada, kas sotsdemokraadid on edasi sama ülbed nagu siis, kui rahvas kogus pensionide tõstmiseks mitusada tuhat allkirja, aga Laari valitsus koos sinna kuulunud tollaste mõõdukatega ignoreeris seda.

Ilves loeb vastuseks üles kõik head asjad, mida mõõdukad ja sotsiaaldemokraadid on ära teinud või tahtnud teha, ning nendib, et valitsuses olles tuleb paraku kompromisse teha. Ehk siis maakeeli: oleme alati tahtnud head, kuid teised pole lasknud seda teha. Ilves tõdeb ka, et poliitika on meil liiga parempoolseks läinud.

Miks Liivik kinni pandi?

Kuigi üritus on vaevalt käima läinud, küsib Aarma kohaletulnuilt: «Kas tahate nüüd, et vahepeal laulab ansambel Laine, või jätkavad poliitikud?» Rahvas teatab üksmeelselt: «Ansambel!»

Kolme laulu ja tugeva aplausi järel saavad taas sõna poliitikud ja rahvas. Ilves ja Mikko enam lavale ei lähe, vaid jäävad istuma esimesse ritta ning tõusevad sealt vastamise ajaks püsti. Et keegi parajasti küsida ei taha, uurib Aarma ise, miks peaks rahvas saatma nii väikese partei esindajad europarlamenti.

«Ega saada kah!» kommenteerib tumepunases pintsakus mees minu kõrvalt omaette.

Mikko vastab, et sotsiaaldemokraadid on Euroopas suur jõud, europarlamendis suuruselt teine fraktsioon. «Me ei lähe vaenlaste hulka nagu mõni teine erakond, vaid sõprade sekka ja toome sealt sotsiaaldemokraatia hoopis siia.»

Sõnajärje võtab üle sinirohelise dressipluusiga mees, kel on hingel raudtee erastamine. Ta päribki kohe, miks Liivik kinni läheb.

«Kohus otsustas, et see mees tegi kriminaalseid vigu,» vastab Ilves.

«Aga Pärnoja oli tegelikult süüdi!» väidab mees.

«Sel juhul oli süüdi kogu valitsus,» pareerib Ilves.

Mees arvab seepeale, et siis tuleks kogu valitsus süüdi mõista.

Rahva seast kostab tunnustavaid naerupurtsatusi ning Ilves hakkab rääkima, et niisugusel juhul on süüdi ka Kallas ja Laar. «Kõik suuremad erakonnad on meil vahepeal valitsuses olnud ja ükski valitsus pole erastamise õigsust kahtluse alla seadnud.»

Küsijat see vastus ei rahulda. Ta teatab kaaslastele: «Sulane pannakse kinni, aga peremees jääb ikka õigeks!» ning lisab hetk hiljem: «Liivik ei osanud ju inglise keeltki!»

Küsima pääseb endine meedik, kes soovib Ilveselt teada, mida too arvab 20-protsendilisest tulumaksust ja kas Eesti riigil peab olema iseseisev maksupoliitika.

Ilves kinnitab, et makse ei tohi alandada, ning väidab, et praegust maksupoliitikat kiitev valitsus tõstab eelarveaukude lappimiseks tegelikult ise pidevalt makse - kaudselt, riigilõivude näol. «Ja see lööb just vaesemate inimeste rahakoti pihta!»

Ilves arvab ka, et erinev maksupoliitika tekitab euroliidus probleeme ja varsti tuleb sel teemal tõsine diskussioon.

Luuletaja Raotma tahab proosavormis teada, kas sotsdemokraadid toetavad maksuvaba miinimumi tõstmist ja riigikogujate palga lahtisidumist keskmisest palgast.

Ilves: «Oleme kogu aeg toetanud maksuvabastuse suurendamist. Me ei ole aga maksufetishistid nagu mõned. On ka tähtsamaid asju.»

Riigikogu liikmete palkadest arvab ta, et neljakordne keskmine palk on vale. «Oleme selle vastu olnud! Peab olema konkreetne summa, mis tõuseb koos inflatsiooniga.»

Meie pole süüdi!

Siis saab uuesti sõna pensionär Vilma. Ta üllatab jahmatava statistikaga, et 75 protsenti Viljandi inimestest saab alampalka. Vilma arvab, et toiduainete 18-protsendilist käibemaksu peab alandama.

Ilves on päri ning ütleb, et nemad oleksid juba ammu alandanud, kuid taas on süüdi Isamaaliit ja Reformierakond, kes seda teha ei lasknud. Ka Mikko on vähendamise poolt ja meenutab ei tea juba mitmendat korda oma kuut aastat ETV korrespondendina Brüsselis, kus toit oli kohati odavam kui meil.

Siis tõuseb püsti tumepunase pintsakuga mees, tutvustab end Kallena ja pommitab: «Selgitage rahvale, kuidas tuleb välja see keskmine palk, millest pidevalt räägitakse!»

Ilves: «See on lihtne: kõik palgad liidetakse kokku ja jagatakse inimeste arvuga.»

Kalle: «Kas mõtlesite selle siinsamas välja? Mõni aeg tagasi käis Viljandis Katrin Saks. Tema väitis, et keskmise palga arvestamisel läheb arvesse vaid 50 või rohkema inimesega ettevõtete kõigi töötajate palk, 25-50 töötajaga ettevõtete inimeste palgad vaid pisteliselt ja väiksemate ettevõtete palgad üldse mitte!»

Ilves paistab nõutu ning teatab siis, et tema täpselt ei teagi, kuidas asi käib. Läheb lahti suurem mokalaat, mis päädib ühe kuulaja nõudliku lausega: «Las ajaleht kirjutab sellest!» Kalle ei jää Ilvese vastusega ilmselgelt rahule.

Järgnevad küsimused «Kellele on üldse vaja keskmist palka?» ja «Mis asi see ampritasu on?» ning ühe hääleka proua segane küsimus Riigikogu liikmete palkade ja kõrvaltööde kohta. Paistab, et keegi ei saa sellest täpselt aru.

Aarma lahendab olukorra väitega, et igasuguseid sigu on olemas. Miskipärast meelitab see lause rahvalt välja suure naeru ja aplausi, mida iga estraadikoomik kadestaks.

Sloveeniale järele!

Kui Aarma küsib poliitikutelt, millisena kujutavad nad elu Eestis ette viie aasta pärast, fantaseerib Ilves, et sotsiaaldemokraadid on siis kindlasti valitsuses, pension on kõrgem, riiklikud ülikoolid on tasuta... (Dressipluusis mees sapiselt kaaslastele: «Kui nemad olid valitsuses, siis tõusis pension viis krooni!»)

Mikko lisab oma helesinise unistuse: viie aasta pärast oleme samal tasemel nagu praegu uute liitujate esirinnas seisev Sloveenia ja 10-15 aasta pärast elame nagu Soomes. Korraks läheb saalis veel tuliseks vaidluseks, kui üks pahane mees puudutab taas madalate pensionide küsimust. Seejärel tõmbab Aarma otsad kokku: «Pärast Laine paari lõpulaulu saab igaüks individuaalselt poliitikutelt küsida.»

Töö sektsioonides

Laulud kuulatud, seab enamik inimesi end lahkuma. Dressipluusis mees räägib endiselt kaaslastele Liivikust, sulasest ja peremehest ning nii tema kui tumepunase pintsakuga mees jäävad individuaalset vestlusvooru ootama. Üks naisterahvas käib vihikuga kordamööda läbi nii Aarma, Ilvese kui Mikko juurest ja palub autogrammi.

Vastamistöö läheb lahti sektsioonides.

Lahkun minut enne kaheksat, vestlusvoor jääb kestma. Nii ei saagi ma teada lõplikku tõde keskmisest palgast ja raudtee erastamisest.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.25