| |
|
 |
Telefoniliinide paigaldamine praeguse Grand Hotel Viljandi asukohas 20. oktoobril 1912.
Foto: Viljandi Muuseumi fotokogu |
|
Muuseumis näeb möödunud sajandi alguse Viljandit
08.05.2007 00:01
Gert Kiiler, toimetaja
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Viljandi muuseumis on 27. maini avatud näitus «Paadimehe Viljandi», millel on eksponeeritud XX sajandi esimese poole Viljandi-teemalised fotod.
Enamik fotosid on tehtud Viljandile märgilise tähtsusega paikadest ja objektidest, näiteks EVE hotellist, turuplatsist, rannakohvikust ja tikuvabrikust. Nagu ütles Viljandi muuseumi asedirektor ja näituse üks koostajaid Ain Vislapuu, on tegemist osaga väljapanekust, millega muuseum läheb Narva muuseumide festivalile. «Siis lisanduvad esemed, ordulinnuse varemeid käsitlev osa ja hoonete projektid,» lausus ta.Vislapuu sõnul saab seda näitust välja panna ka väiksemate osade kaupa, näiteks seal, kus on vaja esitleda Viljandi ajalugu. Praegu on pildid jagatud kahte ossa: tsaari- ja Eesti aeg. Peale suurendatult eksponeeritud fotode on võimalik vaadata arvutis 141 pildist koosnevat 17-minutilist slaidiprogrammi. Mõni valge laik Vislapuu jutu järgi annab näitus Viljandi kohta päris hea ülevaate. Lisaks enda kogutule on muuseum saanud oma valdusse mitme eraentusiasti, näiteks Olev Bendi kogu. Kuigi fotojäädvustusi on säilinud suurema osa linna kohta, on Ain Vislapuu jutu järgi ka mõningaid lünki. «Kõige kehvem olukord on selle osaga linnast, mis jääb Tallinna tänavast Valuoja poole, praeguse Jakobsoni tänava kanti. Samuti see koht, kus tehti kolmekümnendatel aastatel läbimurre Tallinna tänavalt Uuele turule, on jäädvustamata,» rääkis ta. «Fotograafia oli tõenäoliselt tükk aega kallis lõbu ja seetõttu pildistati eelkõige seda, mis paistis olevat jäädvustamist väärt. Äärelinnast on samuti suhteliselt vähe fotosid,» lisas Vislapuu. Küllap on samal põhjusel vähe pildistatud kõrvalhoove. Napilt on pilte Oru tänavast, samuti Hiire ja Linnu tänavast. «Ma pole vist näinud ühtki pilti Hiire tänavast — arvan, et sinna ei mahtunud fotoaparaat oma nurgaga lihtsalt ära. Linnu tänavat on natuke rohkem, kuid sealgi oli tänav kitsas ja kehva valguse tõttu halb pildistada, pealegi polnud ümbrus just pilkupüüdev ning fotograafidele ahvatlev,» kõneles Vislapuu. Ta tunnistas, et näitust kokku pannes avastas ta ka ise üht-teist huvitavat, sest kui ehitisi kujutavaid fotosid suurendada, hakkavad neil mängima detailid. «Näiteks jääb pilk püsima pildil olevatel inimestel, nende olekul, rõivastel, tegevusel... Paljud pildid tahavad suurendamist, et detailid välja tuleksid.» Poseerivad inimesed Huvitav on seegi, et tollal, kui pildistamine polnud igapäevane, kippusid inimesed poseerima ja asja väga tõsiselt võtma. «Eks see olnud ju näha, kui aparaati hakati paika sättima, ja nii pole haruldane, kui linnatänaval võetud fotol on mõni võtnud lausa valvelseisaku,» tõdes Vislapuu. Klinke postijaama-trahteri-võõrastemaja juures võetud fotol on näha, kuidas inimesed aias poseerivad, kuigi võte on tehtud väga kaugelt ja tavamõõtmetes fotol on inimesed vaid pisikesed kriipsud. Kui osal piltidel näeme hooneid, mida juba aastakümneid enam pole ja viljandlane ei pruugi isegi kohta ära tunda, siis teistel on kõik peaaegu samamoodi nagu praegu. Vislapuu märgib, et võõrastel on aja jooksul aset leidnud muutusi muidugi raskem jälgida, viljandlased tunnevad enamiku kohti ehk ära. Omaette vaatamisväärsus on ühte seina üles pandud suur pannoo, millel on vaade tsaariaegsest Viljandist. Esmapilgul ei taipa üldse, mis kohaga on tegu. Kui aga üks või kaks märgusõna ehk ehitist välja tuua, saab Viljandit tundev inimene hakata näpuga järge ajama ning see on tõeliselt huvitav. «Tegelikult peaks näituse juurde kuuluma voldik, mis seletaks Viljandit vähem tundvale inimesele tausta. Kui Narva läheme, teeme juurde venekeelse voldiku, kuid ka ingliskeelne voldik oleks vajalik,» rääkis Ain Vislapuu. Kui hea pildiline ülevaade on muuseumil aga nõukogude aja lõpu Viljandist — hulk hooneid on ju paarikümne aasta jooksul saanud uue välimuse või sootuks kadunud? «Kõikide nende piltide kokkukogumine ja arhiveerimine on tõsine töö ning me pole veel selleni jõudnud. Muuseumi eesmärk on saada komplektseid kollektsioone. Meil on aga ühe ala peal tavaliselt üks inimene ja tal on nii palju teha, et ta ei suuda ise fotosid ükshaaval koguda,» selgitas Vislapuu Ta nentis, et sageli lastakse ühe või teise objekti jäädvustamisel õige aeg käest. «Kindlasti on selle ajaperioodi dokumenteerimisel abiks «Sakala» fotograafide tehtud ülesvõtted.» Näituse koostamise ja vormistamisega tegelesid peale Ain Vislapuu muuseumi töötajad Lüüli Kiik ja Herki Helves.
|
Vanemad uudised .