Terve päev alates kella kaheksast oli minu päralt. Esimesed tunnid nautisin vaikust, seadsin ja sirvisin raamatuid. Ootamatult langes pilk kellale. Kas tõesti juba nii palju? Heitsin teise pilgu paberile, kus oli pikk nimekiri vajalikest toimingutest ja poest vajalike produktide loetelu. Kust alustada? Kell oli juba kümme.

Kauplusest! Kui jõudsin Selverisse, tundus, et seekord on sinna kogu Viljandi rahvas kokku tulnud. Oli taas mingi kampaania ning suure käruga inimeste ja hiigelsuurte tualettpaberi konteinerite vahel manööverdamine ning kaupade otsimine võttis plaanitust poole rohkem aega.

POES OLI PALJU tuttavaid ja igaüks tahtis just sel päeval juttu ajada. Mõne kauba suutsin üles leida vaid müüjate abil. Kui lõpuks kahe raske kilekotiga minema pääsesin, oli kell juba pool kaksteist. Kas tõesti on aja kulg kaupluses kiirem?

Koju jõudes otsustasin, et kui jätkan kõikide toimingutega ükshaaval, ei jõua ma valmis enne järgmise päeva õhtut. Vaatasin nimekirja uuesti üle: vaja on pesu masinasse pista, tolm võtta, põrandad pesta, ahi, kamin ja saun kütta, süüa teha, pesu triikida, ja siis veel mingi kritseldus, millest ma ei saanud aru. Oma käekiri ja süüdistada polnud kedagi.

Vahepeal oli lund sadanud ja jätkata tuli hoopis sellega. Kui õues lõpetasin, oli kell juba pool kaks. Keegi on vist käinud kella keeramas.

Pistsin ruttu pesu masinasse, mingitesse sahtlitesse pulbrit ja mingit sinist vedelikku. Kas panin õige pulbri? Jumal seda teab. Hommikusest instrueerimisest oli meeles, et üks nupp tuleb panna 50 kraadi peale, teine C peale ja siis välja tõmmata. Aga kumb? Üritasin mõlemat, aga ainult üks tuli. Ju oli õige. Igal juhul hakkas masin rõõmsalt vurisema.

AJA KOKKUHOIU mõttes panin igale poole tule korraga alla ja alustasin tolmuimejaga reisi mööda maja. Kogu aeg kõmisesid peas abikaasa viimased sõnad: «Kõik nurgad tuleb korralikult üle käia!» Paar kapitagust ja kapipealset jäid siiski paremaid päevi ootama.

Ahjus oli tuli vahepeal kustunud, panin paar ajalehte lisaks ning kontrollisin üle ka saunaahju ja kamina. Kaminas olid kõik puud ära põlenud ja tuli uuesti alustada.

Kui põrandapesu lõpetasin, oli kell juba neli. Kahe tunni pärast peab kõik valmis olema. Ootamatult helises uksekell. Tuli hea sõber Jaak, kel olid mõned mõtted, mida ta tahtis just täna minuga arutada. Et ma ka ise tema aega vahel ohtralt olin kulutanud, ei jäänud muud üle, kui asi paika saada.

POOL VIIS sain uuesti jätkata. Tuli oli ahjus peaaegu kustunud, ainult üks suur ront suitses veel. Pidin kuurist mõne halu juurde tooma ja uuesti tule alla tegema.

Pesumasina kõva hääl andis teada, et kohe on lõppemas tsentrifuugimine. Hetk hiljem see juhtus ja kuivatusrest sai oma koorma kätte. Mida nüüd teha: kas hakata eelmisel päeval pestud pesu triikima või süüa tegema? Otsustasin teha mõlemat.

Minu ülesandeks oli vokiroog. Hakkisin terve mäetäie mulle tuntud ja tundmata taimi tükkideks, valasin kõik pannile ja tormasin üles pesu triikima. Kaminas olid puud juba ära põlenud, tegin uuesti tule alla.

ÕNNEKS OLI osa pesust ilma triikimatagi sirge. Nii mulle vähemalt tundus ja pesuga sain üllatavalt ruttu hakkama. Siis meenus, et televiisoris pidi olema huvitav saade Muhamedi karikatuuridest. Lülitasin teleri sisse ja nägin veel viimaseid kaadreid.

Enne kui kööki tagasi jõudsin, helises telefon. Keegi vanem mees rääkis mulle pikalt ja laialt oma sugulasest ning soovis teada, et kas sellest mehest võiks saada ka kalendrilugu. Kui ta lõpetas, oli kell juba pool kuus. Nüüd veel vaibad sisse tuua. Need olid vahepeal külmast kangeks tõmbunud.

VOKIPANNILT TULEV meeldiv lõhn täitis kogu maja. Olin unustanud ventilaatori tööle panna. Kurat, sauna olin hoopis unustanud. Nagu arvata, ei põle sealgi tuli ilma puudeta. Tegin uuesti tule alla.

Midagi oli nagu veel. Kala kah veel pannile panna. Lõikasin selle tükkideks ja panin pannile. Miskit tuli sinna peale raputada. Aga mis asi see oli, seda ma ei mäletanud. Uurisin hommikust instruktaaži. Sõna, mida ma enne välja ei suutnud lugeda, oligi ilmselt võtmesõna.

Kiiruga kriipseldatud sõnast võis aga kõike välja lugeda. Ühes olin ma kindel, esimene täht on S. Sellest oli vähe abi. Aeg hakkas otsa saama. Helistasin Centrumi kokale ja küsisin, mida võiks kalale peale riputada. «Pange kas või sidrunipipart,» kõlas vastus. Vaatasin uuesti paberile ja oligi sama sõna.

KELL OLI VIIE minuti pärast kuus, kui kõlas uksekell. «Miks ta nii vara küll tuli?» mõtlesin. Avasin ukse ja seal abikaasa oligi. «Ma olen nüüd nii näljane, et söön kõik ära, mida ette antakse,» olid tema esimesed sõnad.

Õhtusöögist ma palju ei mäleta. Pärast sauna teatas abikaasa, et täna on televiisoris üks film, mida ka mina peaksin tingimata nägema. Et olla lõpuni järjekindel, tegin veel tee valmis ja seadsin end diivanile filmi vaatama. Algus oli paljutõotav. Kui ma ärkasin, nägin veel tiitreid.

«Kahju, et sa selle maha magasid,» ütles abikaasa. «See oli tõesti üle hulga aja hea film, mitte mingi Hollywoodi seebikas.» Küsisin veel: «Mis selle filmi nimi oli?» — ««Kui raske on olla naine»,» kõlas vastus ja ma tabasin naeruvinet tema näos.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5