Arnika Salujärv (vasakul) ja Luule Pakkas jälgivad lastele rõivaid disainides, et need oleksid lustlikud ja mugavad ning kvaliteetsest materjalist. Foto: Marina Puškar («Postimees»)

Naised tõdevad, et lastele ei taha peale masstootjate eriti keegi rõivaid disainida ja õmmelda ning seepärast neile autoriloomingut ja üksikeksemplare naljalt ei leia.

Luule Pakkas tunnistab, et idee hakata just lastele rõivaid tegema turgatas talle pähe siis, kui tal tütar sündis.

«Tundsin, et tahaksin talle midagi erilist selga panna, ilusaid ja vahvaid kleidikesi. Kauplustes olid kõik ühesugused ja minu meelest igavad asjad,» nendib ta.

Kõigepealt õmbleski ta oma tütrele. Peagi aga tahtsid temalt rõivaid saada kogu suguselts ning sõbrad-tuttavad. Säärane huvi andis märku, et see nišš on vaba.

«Nii mõtlesingi, et võiks asja suuremalt ette võtta,» lausub Pakkas.

Pood ja töökoda koos

«Sain teada, et Arnikal ja veel ühel mu kursuseõel euroülikooli disaineri-modelleerija erialal on kesklinnas väikesed ateljeeruumid, kuhu sobiksid ideaalselt pood ja õmblustuba,» meenutab Luule Pakkas. «Kui too kolmas kursuseõde beebiga koju jäi, hakkasimegi Arnikaga koos tegutsema. Seni, kuni mina olen pojaga kodune, on Arnika siin üksi.»

Arnika Salujärv ongi poekese perenaine. Selle tagatoas vuristab ta masinaga õmmelda. Nüüdseks on pood tegutsenud aasta jagu.

«Mõtlesime, et ei hakka sellele mingit peent nime panema, ja nii tuli Camp Coos. See tähendab kampa ehk lustakat ja vahvat lasteseltskonda koos,» selgitab Salujärv.

Kui paljud leiavad, et lasterõivaste õmblemine on raske töö, ega taha seda ette võtta, siis Luule Pakkas lausub: «Mind võlus just see, et meie oleme esimesed, kes loovad moodi lastele. Las see olla pealegi raske — meie saame hakkama. Ehk millalgi keegi märkab ja tunnustab.»

Arnika Salujärvel veel lapsi ei ole. Ta leiab aga, et selleks ei pea olema ema, et osata lastele rõivaid õmmelda. «Ma vaatan tuttavate laste pealt, kuidas teha,» räägib ta.

Naised õmblevad nii poistele kui tüdrukutele.

«Päris beebidele me paraku ei tee, pigem ikka sellistele, kel juba jalad all on ja kes rõivad välja kannavad,» täpsustab Luule Pakkas.

«Olen õmmelnud väikestele tüdrukutele kleite pulma minekuks,» toob ta näite. «Üpris palju on ju selliseid paare, kes abielluvad siis, kui lapsed on juba viie-kuueaastased. Nõnda tekibki olukord, et emale on uhke kleit tellitud, kuid väiksele tüdrukule ei ole midagi pidulikku selga panna. Nii kombineerin üheskoos emaga talle kauni kleidi.»

Arnika Salujärv meenutab, et tema on välja mõelnud ja õmmelnud kleite lasteaia lõpupeoks.

Pidulik ja mugav ühel ajal

Arnika Salujärve ja Luule Pakkase loomingust ei leiagi tavalisi, õues traavimiseks sobilikke rõivaid, vaid peenemat sorti ja pidulikke asju, näiteks mantleid või pükskostüüme.

«Miks ei võiks laps õues käia mantliga? See ei ole sugugi ebamugav,» arutleb Luule Pakkas.

Arnika Salujärv märgib, et eks paljud vaata kõigepealt hinnasilti ega raatsi üht või teist meeldima hakanud eset osta. «Lapsed kasvavad ju kiiresti riietest välja ja seepärast üritatakse odavamalt läbi ajada.»

Luule Pakkas mõtleb oma sõnul alati, kuidas teha nii, et laps saaks üht rõivaeset kanda pikemalt kui pelgalt aasta.

«Minul on asju, millega laps võib käia isegi kolm aastat, ilma et jääks mulje, justkui ta oleks sellest välja kasvanud,» kõneleb ta.

Nii on rõivastel ikka mänguruumi, näiteks kui mantlil mansetid algul üles keerata.

Noored moeloojad kinnitavad, et nende eesmärk ei ole toota kogu eesti rahvale. Peaasi, et oleks kas või üks protsent, kes soovib oma järeltulijale harilikust erinevaid ja omanäolisi asju.

Moeloomine kui hinge puhastamine

«Ega see rõivabisnis mingi meelakkumine ole, teeme seda rohkem missioonitundest,» tõdeb Luule Pakkas ning lisab: «Eks see ole kunstnike asi: nad ei taha toota, vaid pigem oma hinge puhtaks saada.»

Arnika Salujärv nendib seepeale, et temale pakub näputöö tohutut rahuldust. «Õmblen siin poes õhtuni ja kodus nikerdan veel midagi: kas heegeldan või nokitsen mõne ehte valmis.»

Kui tulemus on ilus, on hea meel, kui keegi veel kiidab ka, pole rohkemat vajagi, räägivad naised.

Hea tagasiside on nende sõnul see, kui klientide käest küsitakse peol, kust nad oma lapsele nii toredad rõivad on saanud.

Arnika Salujärve ütlemist mööda ei usu nii mõnigi inimene, et keegi sealsamas poes ise neid asju valmistab.

«Paljud kahtlustavad, et mudelid on kuskilt sisse toodud. Üks mees tuli kord poodi ja küsis, kas siis selliseid asju saab ka väikeses koguses teha. Imestas, et sildidki on meie tehtud,» naerab ta ning lisab: «Ega uskmatud enne usugi, kui tagaruumis õmblusmasinat ja pooleli olevat tööd näevad.»

Naised räägivad, et enamik kliente ei kujuta tegelikult ette, milline nende soovitav ese välja peaks nägema.

«Neile võib muidugi kavandi joonistada, aga ikka on parem, kui näidis on ees. Poes saab vaadata, milline see välja näeb, ja siis soovi korral seda pisut muuta: lisada mõne detaili või õmmelda see teistsugusest kangast,» jutustab Arnika Salujärv.

Naised kinnitavad kui ühest suust, et lasterõivastegi puhul saab rääkida glamuurist.

«Praegusel ajal on saada väga kauneid, luksuslikke ja huvitavaid kangaid ning palju põnevaid kaunistusdetaile, näiteks paelu või pärleid. Nende abil saab riideid hõlpsa vaevaga uhkemaks teha,» toob Arnika Salujärv näiteid.

Mõlemad rõhutavad siiski, et säilima peavad lihtsus, mugavus ja lapselikkus.

Luule Pakkas toonitab sedagi, et lasterõivaste juures ei kasuta ta kunagi sünteetilisi materjale. «Kasutan päris palju batistriiet — see on pehme ja naturaalne.»

Kauaaegne unistus

Mõlemad naised ei jõudnud moekunsti juurde oma jutu järgi sugugi juhuslikult.

Arnika Salujärv ütleb, et tema tundis huvi ja kutsumust juba ammu. «Väiksena traageldasin endale seelikuid kokku,» muigab ta.

Karksi-Nuia gümnaasiumi lõpuklassis õppimise ajal hakkas ta käima Tallinnas kunstiakadeemia ettevalmistuskursustel. «Sellesse kooli ma paraku sisse ei saanud, aga ma ei kurvasta, sest euroülikoolis oli koos väga vahva seltskond.»

Luule Pakkas õppis toonases Viljandi 5. keskkoolis.

«Omaaegses õppe-tootmiskombinaadis valisin õmbluse eriala,» räägib ta.

Seejärel suundus ta kergetööstustehnikumi disaineri-modelleerija erialale. «Tahtsin sisse saada kunstiakadeemiasse, aga seal oli vaid viis vaba kohta ja ma jäin välja. Siis suundusin laia maailma ringi vaatama. Kui tagasi tulin, ei andnud hing rahu ning läksin euroülikooli. Pikka aega töötasin Ivo Nikkolo juures.»

Noored kunstnikud nendivad, et tutvudes nad ei teadnudki, et on ühe kandi tüdrukud.

«Tegelikult polegi sel tähtsust. Meil on erinevad stiilid. Me ei konkureeri, vaid pigem toetame ja täiendame teineteist,» ütleb Luule Pakkas.

MOEKUNSTNIKU TEE

Viljandimaa neiud kohtusid euroülikoolis õppides.
• Arnika Salujärv on pärit Viljandimaalt Tuhalaanest. Ta on lõpetanud Karksi-Nuia gümnaasiumi, kunstikooli ning euroülikoolis moekunstniku-disaineri eriala. Vahepeal töötas Sangaris.
• Luule Pakkas on pärit Viljandist, lõpetanud toonase 5. keskkooli ning seejärel õppinud kergetööstustehnikumis disaineriks-modelleerijaks. Omandanud euroülikoolis moekunstniku-disaineri eriala. Töötanud Ivo Nikkolo juures.

Allikad: Arnika Salujärv ja Luule Pakkas

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1