Praktikandist ongi saanud tunnustatud tegija, ehkki ma tegelikult päris täpselt ei tea, mida see sõnapaar tähendab. Aga kõike ei tea ka Riigikohtu esimees, nagu ta hiljuti «Eesti Päevalehes» pihtis.

Tsiteerin: «Nii nagu me ei suuda selgepiiriliselt eristada poliitikat mittepoliitilisest tegevusest, ei suuda me ammendavalt loetleda ka tunnuseid, millele peaks vastama üks õige parlamendi liige.»

Väide on demagoogiline, sest artikli alguses ütles Rask: «Samas saavad need juhid oma volitused parlamendilt, mis koosneb poliitikutest.»

Küsigem edasi. Kuidas lauljad, dirigendid, kirikuõpetajad, kirjanikud ja firmajuhid pärast Riigikokku saamist korraga poliitikuteks muutusid? Ehk laiemalt vaadates: kes on poliitik, millist väljaõpet ja iseloomu ning milliseid võimeid poliitikuks olemine nõuab?

Valimised on seljataga ja koht suures saalis käes. Kas enne tööga pihta hakkamist kuluks ära elementaarne väljaõpe? Mina arvan, et kuluks küll.

On raamatuid etiketist, oskustest avalikult kõnelda ja käitumisest. Pean silmas elementaarset: suutlikkust vestluspartner ära kuulata, hoidumist isikuvastastest rünnakutest ja kas või tõdemust, et ka Toompeal pole aknalaud mõeldud istumiseks.

Mõistagi oleksid endisele näitlejale või lauljale vajalikud ka juurateadmised kas või selleks, et osata Justiitsministeeriumis valmis vorbitud seaduseprojektid eesti keelde tagasi tõlkida.

Milline peaks olema poliitiku haridus? Ta peab oskama lugeda ja kirjutada ning ostusid tehes maksta. Kas ongi kõik? Näib, et jah.

Õpetajalt, ka algklasside õpetajalt, nõutakse kõrgharidust, arstist ja insenerist rääkimata. Poliitikutele sellist nõuet ei kehti. Seda kummalisem oli aknaaluse Robert Lepiksoni ettepanek kehtestada haridusnõue autojuhiloa taotlejatele.

MILLISED PEAVAD olema poliitiku iseloomuomadused? Kas ta peab olema mittesuitsetaja ja karsklane? Muidugi mitte. Peab ta olema, nagu nõukogude ajal väljendati, moraalselt kindel, mis tähendab sisuliselt keeldu kõrvalehüpetega mitte vahele jääda? Jah, arvan, et nõukogude moraal kehtib Riigikogus tänaseni.

Kas poliitik peab olema oma tõekspidamistes lõplikult kindel, peab ta olema sõnapidaja? Tundub, et mitte. Hoopis olulisem on olla kompromissialdis, sest kogu aeg räägitakse, et poliitika on kompromisside kunst. Kõrgest moraalist ja eetikast tunduvad palju olulisemad olevat tublidus, valmidus lähtuda ühepäevatõdedest ja mõõdukas sehkendamine, et su nägu päris ära ei ununeks.

Kas poliitik peab olema intelligentne? Peab ta valdama võõrkeeli, huvituma heast muusikast või kirjandusest? Vabandan, kui eksin, aga vaevalt ostab keskmine Riigikogu liige kuus oma palgast kas või ühe protsendi eest kirjandust.

Aga tulgem tagasi Märt Raski juurde. Kõik me teame, et arst, õpetaja või jurist on pikki aastaid oma ametit õppinud spetsialistidelt, kes õpitut kasutavad. Kahtlemata on ka näitlejaks või lauljaks õppinu omal erialal spetsialist, kuid poliitikuks hakanuna ta neid teadmisi ei vaja. Poliitikuna on ta jälle nagu esimesse klassi minev plika, kelle abiturient käe kõrval koolipinki talutab.

Aga seal klassis, Riigikogu suures saalis, ei hakka ta poliitikuna mitte ABC-d õppima, vaid teisi inimesi juhtima, nendele seadusi andma.

Öelgu Rask, miks ma peaksin Riigikogu liikmeid usaldama ja austama. Mille eest? Kas selle eest, et nad minu raha eest autosid liisivad? Või selle eest, et nad kasulikest kõrvalotsadest loobuda ei raatsi? Või selle eest, et purjus peaga autoroolis vahele jäävad?

KUNAGI VENE AJAL korraldati neljakuulised kursused, kuhu koguti võimekaid spetsialiste, et neist koolitada kolhooside esimehi ja sovhooside direktoreid. Ehk tuleks lubada ka Riigikokku kandideerida ainult nendel, kes on end linnade või valdade volikogudes näidanud iseseisva mõtlemisega arukate inimestena.

Rumal parlament, tark rahvas? Kahjuks pole see nii. Ehk oleks targem korrata: pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5